10.02.2014
Kell oli öö, täpselt ei tea öelda, kui ärkasin unest tundes kõhus kummalist valu. Ei pööranud sellele tähelepanu ja magasin edasi aga kui nii oli juhtunud juba 4x järjest taipasin, et nüüd vist tuleb olla ärkvel ja hakata aega võtma. Mõeldud tehtud, kell oli siis 3.40 varahommikul kui alustasin mõõtmist. Valud käisid iga 8 minuti tagant, olin rahulik ja hakkasin kotti kokku panema, mehel lasin veel magada. Suutsin vaid mõelda, et nii nüüd on see käes, natukene veel ja ma kohtun esmakordselt oma tütrega.
Kell 7.00 hommikul helistasin emale ja teatasin rõõmu-uudise ka talle. Ema muidugi käskis kohe haiglasse minna, aga kuna ma varem oma ema sõna kuulanud olen, ikka asju enda äranägemise järgi korraldanud. Äratasin mehe ja ütlesin, et ''Kallis varsti hakkame haiglasse liikuma ja veel täna saad oma tütart käes hoida.'' Olin jätkuvalt veel enesekindel ja hingasin, ikka niimoodi nagu terve raseduse ajal õppinud ja harjutanud olin, ise ülimalt uhke veel.
Haiglasse saabusime hommikul kell 10.00. Kurvastusega pidin kahjuks tõdema, et ma ei saanud sünnitustuba kus oleks olnud sees vann. Tahtsin ma ju nii kindlameelselt vannis sünnitada, paraku ei lähe asjad nii nagu planeeritud. Sünnitajaid oli lihtsalt nii meeletult palju, oleks ma tunnikene varem läinud siis oleks saanud, aga kodus olla oli fantastiline ja seda ma ju ise ka tegelikult tahtsin. Olla võimalikult kaua kodus mõnusalt veel. Haiglasse sai mindud kõige õigemal hetkel üldse, sest haiglas muutusid valud juba väga tugevaks.
Kella 15.00 oli mu emakakael juba 9 cm avatud aga sealt edasi paraku enam ise see protsess edasi ei arenenud. Pandi mind siis tilga all, et sünnitegevust kiirendada. Valu mida mu keha tundis oli tõesti lihtsalt ulmeline. Ma olin nii väsinud ja jõuetu. Keha vappus meeletult vaprusevärinates. Ühel hetkel lõigati mind natukene, kuna muidu oleksin ma ennast lihtsalt rebenditesse pressinud. Valu leevendamiseks kasutasin vaid naerugaasi.
Kuid kell 17.35 tuli suure kisaga ilmale kõige ilusam tüdruk keda minu silmad elaes varem näinud olid. Ja kohe oli näha, et laps on oma isa moodi. :) Valu ja väsimus mis mind ennem tunde oli kimbutanud kadus sekundi murdosa jooksul, nagu poleks midagi kunagi olnud. Laps asetati mu rinnale ja ma tundsin oma südames ja hinges midagi enneolematut, seda tunnet on raske sõnadesse panna, sest õigeid sõnu on raske leida. Seda tunnet peab ise kogema, et mõista mida ma mõtlen. Mees kes oli terve aja minu kõrval olnud ja mind toetanud nuttis, nuttis rõõmust ja õnnest mis tema südant täitis. See oli imeline ja kordumatu hetk, mis ei unune iial ja sellele mõeldes tahab silm minna märjaks.
Eriliselt olen tänulik oma mehele. Olen teda alati imetlenud ja armastanud. Aga nüüd see mis ma sünnitusel nägin. Imetlen ja armastan Teda veel rohkem kui kunagi varem. Võin julgelt öelda, et MEES suurte tähtedega ja seda sõnaoteses mõttes. Nii toetav ja hooliv. Kui mina kaotasin pea ja unustasin hingamise ja kõik varem õpitu ja harjutatud läks meelest. Kuna valud olid väljakannatamatud ja piinavad. Oli tema see kes tõi mu tagasi reaalsusesse ja pani mu hetkega hingama just nii nagu mul seda vaja oli. Me polnud käinud üheski perekooli tunnis ja mees polnud ka netis nii agar õppija kui mina. Aga ta teadis täpselt mida öelda ja kuidas toimida, kuna ta tõesti tunneb ja armastab mind. Ühesõnaga mees oli imeline ja ilma temata oleks see sünnitus kulgenud tunduvalt valusamalt ja ajaliselt pikemaks veninud. Ma tõesti ei jõua teda ära tänada ja imetleda. Nagu tema tänab ja imetleb mind, et ma sain sünnitusega nii hästi hakkama ja kinkisin talle imelise tütre. Aga seda kõike vaid tänu talle ja temaga koos.
Ja kodus on ta fantasiline isa. Mina saan puhata palju mul vaja on. Tema koristab ja teeb söögid. Hoolitseb lapse eest nii päeval kui öösel. Öösel on minu teha vaid lapsele tiss suhu pista ja kõik. Tegutseb ja reageerib lapse nutule nii kiiresti, et mina ei jõua ärgatagi. Olen siiralt ja südamest tänulik mehele ja selle imelise tütre üle, kes hetkel mu kõrval õndsat und magab ja kelle mähkut ma kohe vahetama pean tõttama, sest paistab, et puuksust on asi kaugel. :)
Greetel EmmedeKlubi.ee