Kui lapsele valitakse uus pere. Sofia lugu

Kui lapsele valitakse uus pere. Sofia lugu

06. Apr 14:55 Emmede Klubi Emmede Klubi

Iga laps vajab kodu ja perekonda. Kahjuks ei ole kõigil lastel võimalust üles kasvada oma bioloogiliste vanemate juures. Nii juhtus ka Sofiaga, kelle lugu jagab Tarkvanem.ee.

Sofia* oli vaid paarikuune, kui ta koos õdede-vendadega oma vanemate juurest lahkuma pidi. Tema isa ja ema ei suutnud pakkuda oma lastele kodu, kus oleks hea ja turvaline kasvada. Sofia vanemad armastasid oma lapsi, armastavad siiani, aga kahjuks ei saa nad nende eest hoolitsemisega hakkama.

Kui Sofia eelmisel suvel Viimsisse Liisa (40) ja Mardi (42) perre jõudis, magas ta nädal aega järjest, nii väsinud oli väike tüdruk vintsutustest. Sealt edasi algas pereks kasvamine oma uute vanematega. Praeguseks hakkab tüdruk saama aastaseks.

Sofia ei ole lapsendatud. Liisa ja Mart koos oma bioloogiliste lastega on Sofia jaoks hoolduspere ja Sofia kasvab nende juures nii kaua, kuni see on tema jaoks parim – kas tema täisealiseks saamiseni või kuni tema pärisvanemad tema eest jälle hoolitseda saavad.

Kui lapsendamise puhul peab olema vanemate hooldusõigus täielikult ära võetud, vanemad surnud või vabatahtlikult lapsendamiseks nõusoleku andnud, siis hoolduspere pakub lühemaks või pikemaks ajaks kodu lapsele, kes oma kodus elada ei saa. Riik omalt poolt toetab seda pere rahaliselt.

Intervjuu Liisa ja Mardiga toimub koroonaviiruse ohu tõttu üle Skype’i. Väike Sofia magab samal ajal õues vankris.

Liisa ja Mart, kuidas teist said Sofia hooldusvanemad? Kust te kuulsite sellest võimalusest?

Mart: Me ei kuulnud, vaid uurisime selle ise välja. Olen ise suurest perest pärit ja mõtlesime koos abikaasaga, et miks mitte võtta meie peresse kasvama veel üks laps.

Liisa: Tegelikult meil oli soov lapsendada. Käisime sotsiaalkindlustusametis kohtumisel, kus täitsime avalduse, meid pandi kirja ja suunati PRIDE-i koolitusele, mille eesmärgiks on anda oskusi ja teadmisi ning ka aega, et mõista, kas saad sind ees ootavaga hakkama.

Sai selgeks, et lapsendamiseks on lapsi vähe, aga hoolduseks palju. Mõistsime, et kui tahame tõesti ühele lapsele head teha, siis parem hakkame tema hooldusvanemateks. Võrreldes lapsendamisega on hoolduspereks saamine ka kiirem võimalus last aidata. Kui lapsendamisele eelnev vanemlike õiguste äravõtmine võib kesta aastaid, siis hooldusperre antakse laps üsna kiiresti, sest seal on tal parem kui turvakodus. Kuna kohtuveskid jahvatavad õiglaselt, aga ka väga aeglaselt, ei ole väiksemad lapsed tavaliselt lapsendamiseks vabad.

Mart: Eestkostja ja hooldusvanema vahel sõlmitakse leping, mis on koostöö aluseks. Kindlasti esineb juhtumeid, kus hooldusvanemad mingi hetk erinevatel põhjustel lapsest loobuvad. Meie pere arvamus on, et enne mõtle, siis tegutse. Kui laps on meie perre tulnud, on ta meie laps ja meie enam temast ei loobu – samuti nagu ei saa loobuda oma bioloogilistest lastest, kui ilmnevad raskused. See on väga oluline, sest lapse solgutamine ühest perest teise on lapsele väga traumeeriv.

Mida teile koolitusel räägiti? Kas see oli heidutav või julgustav?

Liisa: Koolitusel tuuakse palju näiteid elust enesest, näidatakse õppevideoid, tehakse rollimänge – kõik eesmärgiga panna sind ennast selles uues olukorras ette kujutama. Kas ma saan hakkama? Kas ma suudan vastutada? Meie koolitajateks olid väga toredad inimesed, üks SOS Lasteküla pereema ja üks endine lastekaitsetöötaja, kes julgustasid meid sellel teekonnal. Kui esialgu soovisime lapsendada, siis koolituse lõppedes lisasime end ka hooldusperede järjekorda.

Mart: PRIDE-i koolitus ei ole kasulik ainult hooldusperedele, vaid kõigile tulevastele lapsevanematele. Koolitus paneb mõtlema, kas sul jagub ikka piisavalt ressurssi lapse kasvatamiseks. PRIDE-i koolitus ei too kaasa kohustust hoolduspereks hakata. Sa ei pea enne koolitust mingit otsust tegema, sul on aega mõelda. Koolituse lõppedes küsitakse valmisoleku osas nelja inimese arvamust – oma jah-sõna peavad andma nii mõlemad koolitajad kui ka mõlemad tulevased hooldusvanemad (juhul kui neid on kaks).

Millega peaksid kindlasti arvestama inimesed, kes soovivad kodu vajavale lapsele kodu pakkuda?

Mart: Kindlasti sellega, et see laps võib olla traumeeritud, tal võib olla negatiivseid kogemusi. Ta võib käituda teisiti. Psüühilised probleemid võivad lapsel tekkida ka hiljem. Meil oli ses suhtes lihtsam, et Sofia oli meie juurde jõudes alles nii väike. Lapsendamiseks on nii väikseid lapsi peaaegu võimatu saada, sest Eesti riik ei võta vanemlikke õigusi ära kergekäeliselt. Lapsendamisjärjekorras oleksime pidanud ootama aastaid.

Kindlasti peab hoolduspere arvestama sellega, et lapse bioloogiline pere ei kao kuhugi, suhtlemine nendega jääb alles. Lisaks toimub regulaarne suhtlus lastekaitse ja muude asjasse puutuvate ametnikega.

Kui tihti Sofia oma bioloogiliste vanematega kohtub? Kuidas need kohtumised välja näevad?

Mart: Sofia kohtub oma bioloogilise perega kord kuus selleks kindlaksmääratud ajal ja kohas. Kohtumisi korraldab lastekaitse.

Esimene kohtumine nendega oli minu jaoks veider, need olid mu elu kaks kõige imelikumat tundi. Laps tuli anda kellegi „võõra“ kätte, kes võttis lapse sülle ja kadus temaga kaheks tunniks teise tuppa. Vaatasime Liisaga aina kella ja ootasime, et see juba läbi saaks.

Liisa: Meil võttis aega mõistmine, et Sofia vanemad tegelikult armastavad oma lapsi, aga nad lihtsalt ei oska hakkama saada. Kindlasti oli see esimene kohtumine raske ka bioloogilistele vanematele – nende jaoks olime meie samuti võõrad, kes nüüd nende last kasvatavad. Nüüdseks oleme aga üksteisega harjunud ja kohtumised on möödunud rahulikult.

Miks pidid Sofia vanemad oma lastest loobuma?

Mart: Sest nad ei olnud võimelised oma laste eest hoolitsema. Eks probleemid tekivad ikka seal, kus neid kõige vähem vaja on.

Kuidas nägi välja teie esimene kohtumine Sofiaga?

Mart: See oli väga äge! Kohtumine toimus väikelaste turvakodus, kus oli kokku umbes 12 beebit ning 2 tugeva selgrooga ja südamlikku kasvatajat. Sofia, kes oli kasvatajate lemmik, sest ta magas ja sõi hästi, anti meile sülle: „Palun, saage tuttavaks!“ Jalutasime temaga pisut vankriga turvakodu õuel ringi ja sealt edasi käis kõik väga kiiresti – nädal aega hiljem oli ta juba meie juures oma uues kodus.

Liisa: Esimese nädala meie juures magas Sofia palju. Ta magas rohkem, kui üks tavaline beebi, aga ju see oli tema viis uue olukorraga hakkama saada. Keegi ju ei tea täpselt, kuidas beebid asju tajuvad, kuidas neile sellised olukorrad mõjuvad. Kindlasti ei ole hea, kui nad peavad kuskil kaua lamama, kus keegi neid sülle ei võta.

Mis on teistmoodi, võrreldes sellega, mida oskasite oodata?

Mart: Kõik on teistmoodi, aga samas ka sarnane. Lapse kasvatuslikust aspektist midagi erinevat ei ole, võrreldes oma lastega. Kõige vähem oskasime ette kujutada kohtumisi Sofia bioloogiliste vanematega. Ma arvasin, et nad on ükskõiksemad, aga nüüd näen, et nad tõesti armastavad oma lapsi, on huvitatud nende käekäigust ja tahavad neile parimat.

Sofia koduseks keeleks on bioloogilises peres vene keel. Meil käib kodus hoidja, kes suhtleb Sofiaga vene keeles, et tal läheksid kohtumised oma perega tulevikus lihtsamalt.

Lisaks on meil Sofiaga olnud tema tervise pärast rohkelt visiite arstide juurde, see on erinev küll, kui sul kasvab kodus täiesti terve laps. Esialgu oli keeruline saada täit infot lapse tervisliku seisundi kohta, kuna hooldusperel ei ole juurdepääsu näiteks lapse digiloole. Siis tuleb osata õigest kohast küsida.

Kas oli midagi, mida te kartsite Sofiat oma perre võttes?

Mart: Ei osanud suurt midagi karta. Alguses lastekaitsetöötajad vahetusid mitu korda ja olime sunnitud suhtlema peaaegu iga kuu uue inimesega. See oli küll kohati keeruline ja segadust tekitav, sest osa infot jäi seetõttu saamata. Sofia ja tema pere lugu on väga keeruline ja kurb ning neile parima lahenduse leidmiseks tegi tööd suur meeskond.

Liisa: Ma kartsin seda, et kiindun väga lapsesse ja ei raatsi temast loobuda, kui ta oma algsesse koju tagasi peaks minema. Nähes, kui soojalt on meie lapsed Sofia omaks võtnud, oleks see kindlasti ka neile väga raske. Nüüd ma seda väga enam ei karda.

Vahepeal on väike Sofia oma vankris üles ärganud. Mart toob ta õuest tuppa, lapsel on seljas roosa pluus ja helesinine tutimüts. Ta istub Liisa süles ja vaatab uudishimulikult arvutiekraani. Lehvitan talle läbi Skype’i.

Mis on muutunud teie peres viimase kaheksa kuuga Sofia saabumise tõttu?

Mart: Olen aru saanud, et Sofia on andnud meile rohkem, kui meie talle. Kui saad lapse, siis õpid ju iga päev. Hästi vahva on vaadata, kuidas kõik meie lapsed omavahel klapivad ja Sofiaga mängivad. Meie pere vanemad lapsed armastavad teda digiõppele vahelduseks sülle võtta. Võiks öelda, et meie elu on harmooniline, kõik hoolivad ja hoolitsevad üksteise eest.

Eks muidugi on minu graafik tihe, teen tööd ja olen samal ajal isa. Küsimus on selles, kuhu sa oma energia paned – kas teed lihtsalt väga palju tööd või teed midagi päriselt kasulikku. Mõnikord veedame terve päeva perega, vaatame Sofiat ja mõtleme, et kui tore ta ikka on.

Kes on hoolduspere tugisüsteem? Kas teil on oma mentor?

Mart: Sotsiaalkindlustusamet on väga pädev ja kompetentne, nad on meie juhtumiga väga hästi kursis ja aitavad alati. Ka kohaliku omavalitsuse ehk Viimsi vallavalitsuse poole võib vajadusel alati pöörduda ja sealsete lastekaitsespetsialistidega asju arutada.

Muidugi võiks riik alati rohkem toetada. Kindlasti on peresid, kes saavad lapse kasvatamisega hakkama ka ilma rahalise toetuseta. Siiski on hea, kui saad panna riigi toetuse näiteks lapse pangaarvele, et tal oleks tulevikus oma stardiraha.

Kindlasti on aga rahaline tugi väga oluline perede jaoks, kelle sissetulek on väiksem. Oleks väga kurb, kui näiteks üksik inimene, kes soovib lapsele kodu pakkuda, peab sellest rahalistel põhjustel loobuma.

Praegu maksab riik meile iga kuu toetust ja kompenseerib ülalpidamiskulusid kokku 386 eurot, aga sotsiaalminister on teinud riigikogule ettepaneku tõsta hooldusvanema toetus kahekordseks. Kui see läbi läheb, siis see tähendab, et 1. juulist on ühe lapse hooldusvanema toetus senise veerandi asemel pool miinimumpalka.

Kas ja kuidas vald teid toetab?

Kuna Sofia sissekirjutus on teises omavalitsuses, siis toetust maksab meile tema koduvald. Viimsi vald aga aitab näiteks sellega, et pakub Sofiale eelisjärjekorras lasteaia- ja koolikohta.

Mida tulevikult ootate?

Liisa: Paljude hooldusperedega on nii, et nad loodavad või isegi aimavad, et laps ei lähe oma bioloogilisse perre tagasi. Proovin elada tänases päevas, anda lapsele seda, mida ta vajab ja vähem pikalt ette mõelda. Eks see ongi Sofia lugu ning olen tänulik, et saan selles osaleda ja teda aidata.

Mida te soovite või soovitate?

Liisa: Oleks hea, kui rohkem lapsi leiaks endale sobiva pere ja rohkem inimesi julgeksid selle tee ette võtta.

Mart: Omast kogemusest soovitan hakata hoolduspereks just neil, kellel on juba kogemusi laste kasvatamisel. See on suur pluss, sest sa oled lapsevanema rolliks paremini valmis. Peredel, kus varasem kogemus lastega puudub, on kindlasti rohkem väljakutseid, aga see ei ole ka võimatu ülesanne.

* Lapse ja hooldusvanemate nimed on lapse turvalisuse tagamise eesmärgil muudetud.

 

 

Sotsiaalkindlustusameti otsib inimesi, kes soovivad pakkuda lastele kodu, armastust, tuge ja hoolt

Iga laps peaks kasvama kodus, pere keskel. Paraku ei saa kõik lapsed kasvada sünnivanemate juures. Eestis on ligi 800 last, kes kasvavad n-ö lastekodudes. Põhjused on erinevad – vanemate haigused, sõltuvused ja muud eluraskused.

Nende laste arv oleks veelgi suurem, kui meil poleks perekondi, kes on avanud südame ja kodu lastele, kes pole sündinud nende perre, kuid saavad seal üles kasvada. Sotsiaalkindlustusameti eesmärk on, et selliseid peresid oleks veelgi rohkem ning iga laps leiaks endale armastava ja hooliva perekonna.

Lapsendada saab vaid siis, kui vanemate hooldusõigus on äravõetud, vanemad on surnud või andnud nõusoleku lapsendamiseks. Selliseid lapsi ei ole palju. Hoolduspere võtab oma perre lapse ning hoolitseb ja kasvatab teda kas pikaajaliselt, lapse täiskasvanuks saamiseni, või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas iseseisvalt lapse eest hoolt kanda.

Uuri lisa sotsiaalkindlustusameti kodulehelt!