Hirm sünnituse ees ja varasem negatiivne sünnituskogemus on tõsised mured, millest üle saada aitavad naistel oma ämmaemand või raseduskriisi nõustaja.
Sünnituse esilekutsumine tähendab sekkumist sünnituse loomulikku kulgu ja mõjuva põhjuseta ei tohiks seda teha. Ultraheliuuringus keskmisest veidi suuremaks hinnatud loode või ennustatava sünnitähtaja möödumine pole üksi piisavad põhjused lasta sünnitus esile kutsuda või teostada keisrilõige, sest mõlemad protseduurid toovad endaga kaasa riske emale ja lapsele.
Emmede Klubi poole pöördus 38+ nädalat rase naine, kelle esimene laps sündis 37+ nädalal 3200-grammisena ning teine laps 40+ nädalal 4100-grammisena. Teine sünnitus kulges lapse suuruse tõttu väga raskelt - peaaegu oleks tehtud erakorraline keisrilõige. Nüüd ootab naine oma kolmandat last, kelle suuruseks on juba ultraheliuuringus hinnatud 4500 grammi. Ema muretseb, et vaja võib minna varast esilekutsumist või keisrilõiget, kuid arst ei soovi neid välja kirjutada.
Meie ämmaemand Maret Voites mõistab hirmu taas suure lapse sünnitamise ees, kuid rahustab: kui keha oskas kasvatada sellise suure ja terve beebi, oskab ta teda ka sünnitada. Juba vaginaalselt 4100-grammise beebi sünnitanud, peaks ema seest välja mahtuma ka veidi suurem beebi. Eriti arvestades asjaolu, et ema ja lapse tervise eest seisev spetsialist on seda meelt.
Sünnituse kulule aitab palju kaasa see, kui naine on sünnituseks valmis - oskab ennast sünnitusel ise aidata ja usub, et suudab oma lapse ilmale tuua. Seepärast soovitab Voites kõigil varasemalt keeruka sünnituse läbi teinud naistel enne uut sünnitust eelmine kogemus lahti rääkida usaldusväärse ämmaemanda või raseduskriisinõustajaga. See vähendab segadust ja hirmu. Palju abi on ka perekooli loengutest, Voites soovitab vaadata ka Emmede Klubi sünnitusest ja sünnitusabist kõnelevaid videosid.
Millised on sünnituse esilekutsumisega kaasnevad riskid?
Sünnituse esilekutusumine on teatud olukordades vajalik ja tänuväärne protseduur, sest võib päästa lapse elu. Sellised olukorrad on näiteks preeklampsia, hüpotroofia, platsenta vananemine, lootevee vähesus, mekooniumi väljutamine lootevette vms - erinevad meditsiinilised probleemid, mis ohustavad lapse tervist. Ennustatav sünnikaal üle nelja kilo või ennustatud sünnitustähtaja möödumine pole üksinda piisavad põhjused sünnituse esilekutsumiseks.
"Esilekutsumine on siiski sekkumine sünnituse loomulikku kulgu ning ilma mõjuva põhjuseta ei peaks seda tegema. Sünnituse spontaanne algus tähendab, et sünnituseks on valmis nii sinu keha kui ka su beebi, ning see on kõige parem võimalik kombinatsioon," selgitab Maret Voites.
Kui sünnitus algab spontaanselt, on sünnituse üheks käivitajaks tita ise - andes märku, et tema on valmis. Sünnituse esilekutsumine tähendab tita jaoks paraku aga seda, et tal kästakse teha midagi, milleks ta veel valmis ei ole.
Sünnituse esilekutsumisel saavad sünnitaja keha enda protsessid häiritud. Sünnituseks vajalikke hormoone ei teki sellisel määral, nagu peaks. Sellised hormoonid on näiteks valu taluvust mõjutavad endorfiinid ja emaka kokkutõmbeid mõjutav oksütotsiin.
Kunstliku oksütotsiini kastutamine emaka kokkutõmmete esilekutsumiseks loob omakorda vajaduse rohkemate valuvaigistite järele, rohkemad valuvaigistid toovad kaasa suurema edasise sekkumise riski. Näiteks on esilekutsutud sünnituse puhul suurem vajadus epiduraali järele, epiduraali järel on aga suurem vajadus taas emaka kokkutõmbeid soodustavate ravimite järele, suurem vaakumsünnituse ja erakorralise keisrilõike risk. Ning kui epiduraali manustatakse otse enne lapse väljumist, ei pruugi emakas lapse või platsenta sünnitamiseks kokku tõmbuda.
Enne õiget aega siia ilma kutsutud beebidel esineb rohkem terviserikkeid kui loomulikul viisil sündima hakanud beebidel. Ka hilisemate infektsioonide ja näiteks ema sünnitusjärgse depressiooni risk kasvavad.
Emmede Klubis on sünnituse asjatu esilekutsumise riskidest kirjutatud SIIN ja SIIN.
Millised on keisrilõikega kaasnevad riskid?
Keisrilõige on vajalik ja tänuväärne sünnitusabi meetod, mis päästab palju elusid, kuid seda vaid juhul, kui esineb lõikuse tegemiseks vajadus. Kui vajadust keisriks ei ole, on vaginaalne sünnitus oluliselt parem valik nii lapsele kui ka emale endale mõeldes.
Keisrilõige on suur operatsioon. Narkoos on tõsine asi, millel võib olla negatiivseid mõjusid emale ja lootele. Iga operatsiooniga kaasneb alati tehniliste probleemide risk - nt võimalus vigastada naaberorganeid, suurem verekaotus jms. Operatsioonijärgselt tuleb arvestada tromboosi- ja infektsiooniohu jms tüsistustega.
"Ka operatsioonist taastumine, imetamise käivitumine ja vastsündinu kohanemine on keisrilõike puhul reeglina keerulisemad kui vaginaalse sünnituse järgselt. Keisrilõike teel sündinud lapsed ei saa loomulikku stimulatsiooni, mis tuleneb sünnikanalit pidi alla liikumisest, ning seetõttu tuleb neile tihti anda lisahapnikku ja aidata neid hingama hakkamisel. Samuti ei saa nad osa loomulikest hormoonidest, mis vabanevad vaginaalse sünnituse käigus ning aitavad beebit esimeste eluhetkede jooksul," toob Voites hulgaliselt näiteid.
Nendel põhjustel eelistataksegi võimalusel alati spontaanselt algavat vaginaalset sünnitust. Kui sünnitusel peaks siiski tekkima probleeme, on sünnitusmajas olemas pädev personal, kes ema ja titat koheselt aitavad.
Millisel näidustusel kutsuti Sinu sünnitus esile või teostati keisrilõige?
Kas Sinul on mõni küsimus lapseootuse või beebi kasvatamise kohta, millele sooviksid spetsialistilt vastust? Meie ämmaemand Maret Voites vastab!
