Tere! Olen Liina, 7-kuuse Johanni ema. Elame Tallinnas vaikses kesklinna kvartalis eestiaegses 8 korteriga majas II korrusel. Kui pool rasedust oli möödas, hakkasime pojale vankrit otsima. Kortermajas vaatasime juba varakult võimalusi, kus vankrit hoima hakata. Esimene mõte oli, et tassime trepi alla. Mõeldud, tehtud! Koristasime sinna kuhjunud kola, ostsime vankri ning jäime poisi sündi ootama. Vankriks valisime Crescent Comfordi 2in1, mis kaalult on suhteliselt keskmine ja arvasin, et mis need 8 trepiastet edaspidi ära tassida pole. Lisaks kaalule oli vankri valikul tähtis, et sel oleks 4 suurt ratast, suur vankrikorv, vankri all mahukas korv asjade paigutamiseks ning vankri ava oleks väike. Lisaks meeldis mehele, et vanker on punast värvi ning ta ütles, et kuna iseendale ferrarit lubada ei saa, siis las saab selle vähemalt poeg :)
Peale poja sündi tegime aga vankri hoidmises veidi korrektuure. Kuna trepikoja välisuks ei sulgunud hästi, siis ei julgenud kuidagi vankrit trepikotta jätta, vaid tassisime ikka teisele korrusele tuppa. Õues käisime jalutamas 2-3x päevas, seega üks edasi-tagasi vankri tassimine käis. Oli raske! See kestis õnneks vaid paar kuud, kuna siis läks õues juba poriseks (ei tahtnud vankriga pori tuppa tassida) ning minu käed enam seda raskust päevas mitu korda üles-alla tassida vastu ei pidanud. Kuna mu randmed olid poisi ja vankri tassimisest ikka väga valusad, siis ei tulnud kõne alla ka esialgne plaan - vankri trepi all hoidmine. Siis avastasime, et meie vanker mahub millimeetri pealt trepikoja välisukse taha. Kuna see rikkis uks sulgus selleks ajaks korralikult, siis hoiamegi juba viimased 4-5 kuud vankrit välisukse taga. Alguses tassisime poja koos vankrikorviga tuppa ja jätsime vankrirattad ukse taha, kuid poisi kaalu lisandudes jätsime ka korvi tassimise sinnapaika. See variant meeldib mulle kõige rohkem, kuna laps magab endiselt iga päev õues vähemalt 1-2 und. Võimalusel paneks Johanni vahepeal rõdule magama, kuid viimase puudumise tõttu pean end iga ilmaga õue vedama. Õnneks on välisuks trepiesisega tasa ja ei jäägi muud üle, kui poiss vankrisse panna, käruga trepikojas millimeetri pealt manööverdada ja välja sõita. Kõik beebivõimlemised ja -ujumised, arstil-poes-külas käimised toimuvad meil käruga, mistõttu tuleb kärutamist ette rohkem kui küll!
Kuigi meie kortermaja on eesti ajal ehitatud (ja sel ajal väga vankrite hoiustamise peale ei mõeldud), on majas piisavalt laiad trepid ja kui jõudu jagub, siis on võimalik vanker tuppa tassida või trepikotta jätta küll.
