Olen inimene, kelle jaoks sõna on tähtis, on väe ja võimuga. Olen kindel, et sõnal on jõud. Seega valin enda omi ja tahes tahtmata panen tähele, mida kasutavad teised, nii vestlustes kui ka kirjapildis.
Kuulun õnneliku jälle-emana sotsiaalmeedias paari beebigruppi ning näen seal toimuvat, harva osalen vestlustes. Olen aru saanud, et see on värskele emale hea võimalus oma pisikese imega toimuva jagamiseks. Mida ka hoolega kasutatakse, sest mis eesmärk sellel grupil muidu oleks? Vahva ikka üles lugeda oma lapsukese “ilunumbreid” ning jälgida teiste omavanuste kasvamist. Aga iga kord sellele lisatud lause “Kuhu sel ajal küll kiire on?”, on pannud mind arutlema. Mida sa, ema, siis soovid? Et su kaheksakuune oleks jätkuvalt nagu kahekuune? See ongi ju aja möödumisega kaasnev rõõm kasvamisest, arenemine vaid lebavast vastsündinust iseliikuva-isetegutseva imikuni. Kas mitte seda te, emad, oma lapselt ei oota?
Lapsesaamine on elumuutev otsus. Arvan, et vastuväited puuduvad. Miks siis ema, kes näeb iga päev oma lapsega toimuvaid arengulisi muutusi, nimetab neid pahandusteks? Lollusteks? Just nende sõnadega kirjeldavad emad oma väikese inimese igapäevast tegutsemist. Äsja selgeksõpitud toe najal enda püsti ajamine on pahandus? Lapse käeulatuses olevalt riiulilt esemete mahalükkamine on pahandus? Haaramine, sealhulgas lemmiklooma karvadest või enda arust hästi kaugele lükatud toidukausist, on pahandus? Kõikvõimalike asjade põrandalt üleskorjamine ja suhu panemine, on pahandus?
Mida tegelikult see pisike arenev inimene tahab meile öelda? “Emme, vaata, mida ma juba oskan…!” Oskan ise seista ja harjutan seda igal võimalusel, sest ma vajan seda järgmiseks arenguetapiks – kõndimiseks. Oskan kasutada tasakaalu selleks, et hoida ühe käega riiulist, aga teisega liigutan asju, mis on riiuli peal. Sinu jaoks, emme, on see asjade maha lükkamine, minu jaoks oskus teha oma kehaga koostööd – jalad, käed, silmad. Loomulikult on vaja jälgida, mida laps suhu paneb, aga see on ju oskus – arenenud koordinatsioon – võtta näpitsvõttega ese ja viia see suu juurde. Meil on üsna populaarne näputoitumine ning on emasid, kes kurdavad, et laps ei oska pakutavat toitu suhu panna. Laske tal siis harjutada, turvaliselt muidugi!
Meenutage enda esimest korda printeriga töötamas või arvutis koos manusega meili saatmas. Läks vahel kiri valel aadressil või tuli postkasti tagasi? Kas printerist kortsuläinud paberi väljaõngitsemine õnnestus kohe? Tegi nende kasutamise selgeks õppimine teie elu lihtsamaks ja te kordasite seda järjest rohkem? Olite õnnelik ja uhke oma kogemuse üle? Kas keegi ütles teile selle peale, et saite hakkama lollusega?
Teine mõtlemapanev teema on seotud lausega: “Mismoodi te, emad, pesete nõusid, teete süüa, kui laps tuleb jalgade juurde, end püsti ajab ja siis nutuga sülle nõuab?” Praegu olen kodus meie 8-kuuse pesamunaga ja toe najal seismine ning ka juba kõndimine on suurim saavutus, pisipreili enda jaoks aga “hurraa-ma-näen-rohkem-ma-saan-katsuda-rohkem-mul-on-julgust-rohkem”. Kui ma pliidi või kraanikausi juures toimetan, siis ta demonstreerib seda kõrvaloleva tooli või diivani najal ning enamasti ei tule ta minu jalgadelt tuge otsima? Sest tema lähedus- ja tähelepanuvajadus on piisavalt rahuldatud üheskoos mängunurgas mängides.
Seal on ta saanud temaga ühes ruumis ja ajas 100% kohalolemist vanemaga – ihu vastu ihu kontakti, füüsilist hoidmist-silitamist-paitamist laulumängude saatel, silmast silma vaatamist, emotsioonide väljanäitamist (naermine, kilkamine, üllatus jne), täiskasvanu kõnega tegude kinnitamist. Sel ajal ei mängi meil taustaks televiisor, mida tahaks ühe silmaga piiluda, ei ole käeulatuses arvutit ega nutitelefoni, mis võtaks ära osa sellest väärtuslikust ajast kahekesi. Kas olete märganud, kui tihti vaatab laps mängides teile silma sisse? Vaatab ja naeratab teile? Kas pole kahju neist särasilmadest ja naeratustest ilma jääda?
See ei ole kellegi poole näpuganäitamine, need ei ole etteheited või karm kriitika. Need on minu mõtted, minu tähelepanekud, minu märkamised. Ei ole mina teistest parem ema, vaid lihtsalt ema oma neljale lapsele ning olnud pea 15 aastat koolis ja lasteaias “asendusemaks” lastele, kes on kasvanud, mänginud ja õppinud koos minuga. Need lapsed ja nende aastate kogemus on mind hästi kasvatanud. Aitäh!
