BPD mõiste: hingamisabi ja/või lisahapniku vajadus korrigeeritud vanuses 36 GN.
„Bronho“ tähendab õhuteid, mida mööda gaasid liiguvad, „pulmonaalne“ aga kopsudes asuvaid
õhukesi sombukesi (alveoole), kus toimub hapniku ja süsihappegaasi vahetus. „Düsplaasia“ on
muutused kudede ehituses. BPD korral tekivad põletikulised muutused ja armid väikestes õhuteedes ja kopsusompudes, mille tõttu võib häiruda gaasivahetus ja lapsel on hingamisraskused.
BPD kõige suurem riskigrupp on enneaegsena, enne 34. GNi ja väiksemana kui 2000g sündinud
lapsed, eriti poisid, kellel on pärast sündi hingamispuudulikkus. Enneaegse vastsündinu ebaküpsed kopsud ei avane ilma abita piisavalt ja laps vajab hingamisaparaadi abi ning hapnikravi. Need
mõlemad vahendid ühtpidi aitavad lapsel ellu jääda, kuid teisalt võivad põhjustada lapse kopsude
kahjustust, ka põletikulisi muutusi, sest on lapse õrnade kopsude jaoks liialt tugeva rõhuga ning
kõrge hapnikusisaldusega. Vastsündinu kopse võivad kahjustada ka kopsupõletik ning teised haigused, kuid algatajaks võis olla emal olnud lootekestade põletik. Põhjuseks võib olla ka kopsude
ebaküpsus, mis ei võimalda normaalset gaasivahetust.
Diagnoosimiseks on lisaks hapnikravi vajadusele vanuses 36 GNi ja hingamiseks tehtavale tööle
abiks ka kopsude röntgenpilt, kus enamasti on nähtav kärgjas ja tihkenenud kopsujoonis.
BPDl kui haigusel puudub otsene ravi. Erinevate vahenditega püütakse toetada hingamist,
hapnikutransporti organismis ja lapse kasvamist ning arengut.
• Haiglaperioodil on neil lastel kauem vaja hingamisabi - positiivset rõhku hingamisteedes (CPAP)
ning lisahapnikku.
• Bronhe lõõgastavate ja laiendavate ravimitega (salbutamool e ventoliin) püütakse hoida hingamisteid paremini lahti.
• Glükokortikoidide (pulmikort) toime on põletikku vähendav, enamasti kasutatakse inhaleerimist. Kui last ei õnnestu hingamisaparaadist võõrutada ega tema lisahapniku kontsentratsiooni või süsihappegaasi taset veres langetada, st gaasivahetust parandada, on vaja hormooni manustada veenisiseselt.
• BPDga lapsed vajavad kindlasti regulaarset vedeliku ja toitainete arvestamist. Liigne vedelik
koormab vereringet ja halvendab kopsude seisundit, samas vajab hingamisraskusega laps
rohkelt energiat, et kasvada normaalselt. Toidukoguseid piiratakse, pakutakse kõrgema energiasisaldusega toitu. Kui laps ei jõua ise piisavalt imeda või teeb selleks liiga suuri jõupingutusi, toidetakse teda sondist.
BPD diagnoosiga lapsed viibivad haiglas kauem kui teised enneaegsena sündinud.
Lisaks haiglas saadud ravile vajavad nad ka kodus jätkuvalt ravi. Lapsed, keda ei õnnestu hapnikust võõrutada, saavad kodus hapnikravi edasi. Perele laenutatakse koju aparaat, mis koondab
tavalisest õhust hapnikku. Laenutamise korraldab lapse arst ja aparaadi kasutamise eest tasub
haigekassa. Koduse hapnikravi kestus on individuaalne, paranemine on järk-järguline. Enamasti ei
vaja laps kodus enam lisahapnikku esimese eluaasta lõpuks, sageli saab hapniku manustamise ära
jätta ühe või kahe kuu jooksul pärast haiglast lahkumist. Kodus vajavad BPDga lapsed inhalatsioonide jätkamist kas ainult pulmikorti või ka ventoliiniga, milleks on kõige sobilikum osta inhalatsiooniaparaat. Sellega saab teha ka tavalist aururavi füsioloogilise lahusega, mis on lapsele kasulik iga ülemiste hingamisteede nakkuse korral. Ka nohu korral aitab see hingamisteid niisutada ja limast puhastada.
Allikas: Heili Varendi - lastearst, Kliinikum
