Kui räägitakse “iseseisvast unest”, on unenõustamisse tulevate perede peas väga erinev pilt. Mõne jaoks tähendab see, et beebi õnnestub kasvõi korra päevas sülest voodisse tõsta, et seal ilma pideva kontaktita edasi magada. Teise jaoks, et laps oleks nõus mõne une tegema ka kärus. Kolmanda jaoks tähendab see, et ka isa või vanaema saab last magama panna, mitte ainult ema rinnaga. Enamasti soovivad vanemad lihtsalt natukene kergust juurde – mitte ööpäevaringselt täiuslikult iseseisvat magajat.
Traditsioonilised unenõustajad räägivad aga sageli “täielikust iseseisvast unest”, kus laps uinub täiesti üksi, ei vaja mingit abi ning magab terve öö järjest ilma vanema sekkumiseta.
See kõlab ahvatlevalt, kuid tihti ei vasta pere tegelikele vajadustele ega ka lapse võimetele ning kokkuvõttes võib see viia vanemate ärevuseni nagu nad teeksid midagi valesti.
Ei ole harvad juhud, kui meie poole pöördutakse süütundega, et ollakse oma lapse une ära rikkunud või kardetakse tunnistada, et siiani on lastud lapsed rinnal või süles uinuda.
Mida ütleb teadus realistlike ootuste kohta?
- Öised ärkamised on normaalsed isegi pärast esimest eluaastat - 1-2 ärkamist ja kerge toe vajamist on vägagi levinud.
- Lapse närvisüsteem ja aju areng vajavad vanema tuge ehk kaasregulatsiooni. Praktikas läheb seda enim vaja just uinumisel.
- Mida tugevam kiindumussuhe ja turvatunne, seda lihtsam on lapsel hakata iseseisvuma.
Nii nagu kõndima või rääkima õppimine, vajab ka iseseisev uni aega ja harjutamist koos täiskasvanu toetusega.
Kuidas siis jõuda iseseisvama uneni?
- Loo etteaimatav rutiin nii päeval, kui ka õhtul. Praktikas ollakse õhtu osas üldiselt tublid, aga päevane kipub ununema. Piisab kergest pesust, unelaulust ja magamistoas süles ringi kõndimisest.
- Hoia päevased vajadused tasakaalus. Vanusele vastavad ärkveloleku ajad ja piisav päevane uni loovad hea aluse rahulikuks ööks. Ära jää kinni soovituslikesse päevakavadesse, vaid jälgi enda last. Unevajadused on väga erinevad.
- Paku järkjärgulist tuge. Kui beebi on valmis, saab samm-sammult vähendada näiteks rinnaga uinumist või kaisus magamist, et laps õpiks rahunema ka muul viisil. Enamasti vajatakse rohkem tuge just rahunemiseks. Pärast seda saab lõplik uinumine olla juba võrdlemisi iseseisev.
- Hoia ootused realistlikud. Kui sinu laps vajab rohkem tuge, on see täiesti normaalne. “Iseseisev uni” ei pea tähendama null sekkumist. Isegi kuni koolini.
Ära unusta enda heaolu. Uneteekond on maraton, mitte sprint. Kui tunned, et väsimus kuhjub, otsi abi – partnerilt, lähedastelt või spetsialistilt. Puhkamise võimalus annab sulle jõudu lapse vajadustega paremini toime tulla. Oluline on leida enda pere jaoks sobiv tasakaal, kus kõigi vajadused oleksid kaetud.
Artikli autor: Ketlin Reis, Beebiuni.ee unenõustaja ja imetamisnõustaja, Rahvusvahelise Laste Unenõustajate Liidu liige.
