Kui minu poja sündis hakkasin temaga nädala vanuselt õues käima. Alguses olin väga tubli. Käisime õues iga päev olenemata ilmast. Mõnel päeval jõudsime õue jalutuskäigule isegi kahel korral, kuigi vankrit koos lapsega oli treppidest alla tassida!!! paras jõukatsumus. Robin on väga aktiivne ja uudishimulik ning seega juba kuue kuuselt ei õnnestunud teda enam vankrisse panna. Edasised jalutuskäigud võtsime ette käruga ning sealt oli tal vaja pidevalt välja saada. Praegu saab Robin igapäevaselt õues olla lasteaias. Kui ta kodus on, siis me igapäevaselt õue ei lähe, sest meie mänguplatsil on väga väga märg ja jalutuskäike me pikki ette ei võta, sest pisikesed jalad ei jaksa palju käia. Tavaliselt käin lapsega ise õues. Kui meie issi on töölt vaba oleme jalutamas või õues mängimas kolmekesi. 
Külaskäike me imikueas eriti sageli ette ei võtnud. Kuid vahest ikka. Alati oli mul suur kott lapse asjadega kaasas. Neid asju oli ikka päris palju – mähkmed, niisked salvrätikud, vahetusriided, lusikas, beebipüree, beebiküpsised, banaan, joogivesi jne. Külas ma lapsel kõiki asju puutuda ei luba. Kui ta midagi tahab peab küsima. Külas ei ole ilus käia ilma etteteatamata või kutsumata ja seda me pole ka teinud. Tuttavad keda oleme külastanud on ikka mõned oma asjad lapse käeulatusest kõrgemale tõstnud, aga seda on nad teinud oma initsiatiivist, meie ei ole seda pidanud neile mainima. Pojaga koos käime sageli vanaemade, vanavanemate, onude ja tädi juures. Alati on poja meiega poes kaasas. Meie tuttavad on korraldanud koosviibimisi ka väljaspool kodu ning õnneks on nad arvestanud meie aktiivse lapsega ning kohas, kus üritus on toimunud on alati olnud mängunurk. Kuigi maailma tundma õppiva lapse jaoks on need nurgakesed osutunud igavaks, aga õnneks on olnud seltskonnas inimesi, kes hea meelega tegelevad lapsega ja aitavad tal aega sisustada ning seega need väljaskäigud ei ole muutunud meil "Jonnipunni" külaskäigu pärast piinlikuks. Palju on ka kohti, kus käime mehega kahekesi, ilma lapseta, sest endal on nii mugavam ja lapsel oleks lihtsalt igav.
Minu laps on kõva iseloomu näitaja. Jonnida oskab ta väga hästi. Varem pidin tihti temaga bussist/trollist väljuma varem kui plaanitud, sest kisa häirib ju teisi reisijaid. Oleme jätkanud teekonda jala või läinud järgmise bussi peale. Kui mu laps jonnima hakkab püüan leida talle mingi uue ja huvitava tegevuse, proovin ta mõtted suunata teisele tegevusele. Avalikes kohtades me enam ei jonni, oskame ilusasti ja viisakalt käituda – see on suur saavutus! Kodus tuleb ikka jonni ette, aga arvan, et see on normaalne, sest tal on oma iseloom ja see väike jonn näitab, et ta mõtleb ka ise, meie asi on nüüd neid mõtteid suunata. Jah, ma kontrollin oma last palju. Külas ja avalikes kohtades ütlen ma talle sageli "Ära mine sinna, seal on räpane!", "Ära puuduta!", "Ära võta!" , " Ei tohi" , sest minu meelest see nii on. Samas annan talle kodus väga palju vabadust tegeleda erinevate asjadega ja pidevalt mõtlen talle huvitavaid tegevusi välja.
Poja saab detsembris 3-aastaseks.
