Amanda on endine vaimsele tervisele pühendunud nõustaja, kes töötas enne lastega koduseks jäämist nii laste kui emadega. Praegu kirjutab ta artikleid dirtandboogers.com lehel ning selles postituses kirjeldab ta kuidas ärritunud last kerge vaevaga maha rahustada:
"Kui sa oled kunagi pidanud nutvat last rahustama, siis võib järgnev olukord sulle üsna tuttav tunduda:
Mu neljane laps seisab röökides keset oma tuba. Miks? Sest ma palusin tal kõigest oma suvaliselt mööda tuba laiali visatud Duplo klotsid kokku korjata.
“Ma ei saa aru, miks sa nii endast väljas oled? Ütle mulle, mis sind kurvaks teeb?”
Ta vaatab mind ja hakkab veel kõvemini röökima.
Laskun põlvili, kallistan teda tugevasti ja lausun: “sõbrake, klotside ära panek ei võta ju kaua aega…” aga ta kisa segab mulle lihtsalt vahele. Hakkan vaikselt kurjaks saama. Ma ju tahan lihtsalt, et ta need põrandal vedelevad klotsid ära paneks. See pole ju nii suur asi. Vähemalt mitte minu jaoks. Olenemata oma kannatamatusest hoian teda veel veidi aega oma embuses ja uurin taaskord, miks ta nutab. Ühel hetkel kuulen kogu luksumise ja üleüldise hala keskel, et ta räägib midagi oma leiutistest.
Ja äkitselt suudan ma pildi oma peas kokku panna. Vaatan toas ringi ja näen neid - tema leiutisi.
Ta on terve nädala veetnud oma klotsidest uusi leiutisi ehitades. Ta on veetnud tunde neid täiustades ja veel rohkem tunde nendega mängides. Ta ei olegi vist mitme päeva jooksul millegi muuga mänginud. Ja nüüd ma siis palun, et ta need eest ära paneks. Muidugi on ta ärritunud! Ainult, et meil on teineteise mõistmisega pisikene probleem tekkinud. Ma ei palunud, et ta oma ehitised lammutaks. Ma tahtsin lihtsalt, et ta korjaks kokku need, mida ta ei kasuta.
Üritan talle seletada, et kõik ta ehitised võivad jääda nii nagu on. Sellele järgneb veel paras ports nuttu. Palun, et ta paneks ära vaid üleliigsed klotsid. Järgneb veel suurem nutt. Üritan ta tundeid peegeldada: “Kullake, ma saan aru, et sa oled ärritunud ja ei taha oma klotse maast koristada.”. Järgneb vigin. Ta on nii endast väljas, et ta isegi ei kuule mind enam. Ta aju on emotsioonidest nii ülekülvatud, et ta ei suuda isegi selgelt mõelda. Ta pole suuteline piisavalt rahunema mõistmaks, mida ma talle öelda üritan.
Ma pean teda kuidagi rahustama. Meenutan aega, mil terapeudina töötasin ja otsustan proovida oma lemmikut nippi laste rahustamiseks. Panen oma käed ta õlgadele, et me teineteisele otsa vaataks ning sosistan talle: “kuule, sõbrake! Tahad, mängime ühte kiiret mängu? See saab tore olema!”
Ta vaatab mind pisaraid täis valgunud silmadega ning noogutab.
“Olgu! See on väga lihtne. Saad sa osutada viiele esemele, mis on sinist värvi?”
Ta vaatab luksudes toas ringi ning kõnnib aeglaselt oma Duplo kasti juurde: “see on sinine - üks!”
Ta jätkab toas jalutamist ning siniste asjade näitamist. Ühel hetkel nutmine lakkab ja ta näole tekib naeratus.
“Kaks sinist, kolm sinist, neli sinist, viis sinist! Emme, ma leidsin viis sinist asja!” hüüab ta rõõmsalt.
“Tubli töö! Mis sa arvad, kas sa suudad nüüd neli kollast leida?” annan talle uue ülesande, mida ta suure naeratuse saatel täitma hakkab.
Peale ülesande sooritamist kutsun ta endale sülle ja proovin talle seletada, et ma tean kui tähtsad ta leiutised talle on ja et ta võib neid väljas hoida täpselt nii kaua kui ise soovib. Otsime koos neile isegi kõige sobivama koha! Seejärel palun tal toas ringi vaadata ja ära panna kõik klotsid, mida tal hetkel vaja pole. Tuba on kõigest paari minutiga koristatud.
Tundub müstiline, eks? Konks on lihtsalt mõistmises kuidas emotsioonidega ülekülvatud aju töötab.
Aita lastel rahuneda kasutades mälumängu
Ärritudes töötab meie aju primitiivsemal süsteemil, mis kontrollib me emotsioone. Kuigi see toimib samamoodi nii lastel kui täiskasvanutel, suudavad viimased siiski selle üle paremat kontrolli säilitada. Limbilises süsteemis töötades ei suuda aju sedavõrd hästi funktsioneerida suurajus, kus toimub loogika edastamine. Me oleme sel hetkel sõna otseses mõttes niivõrd emotsionaalsed, et ei suuda isegi selgelt mõelda.
Seega ongi kerge trikk inimeste (kaasa arvatud laste) rahustamiseks tema mõtlemisprotsessi taastamine, mis suunaks aju taaskord keskenduma emotsioonide asemel loogikale. aju töötamise emotsionaalsest osast loogilisse.
Iga kord, mil märkad, et su laps on emotsioonide alla mattunud:
- püüa ta tähelepanu tehes midagi ootamatut. Mängi tulede sisse-välja lülitamisega, mine elevile ja hüppa üles-alla, sosista nii tasakesti, et ta peab su kuulmiseks sulle võimalikult lähedale tulema.
Paku talle välja idee kiireks mänguks ja lase tal:
1. Osutada viiele sinisele asjale toas
2. Mainida kolme heli, mida ta just praegusel hetkel kuuleb
3. Lahendada lihtne matemaatiline tehe (näiteks 2+2), mis on valitud vastavalt lapse vanusele ja oskustele
4. Nimetada kolm asja, mida ta praegu katsuda saab
Hoia ülesanded lihtsana, aga paku talle võimalust natukene vastuse kallal mõelda.
On ju ärritav kui su laps muutub oma emotsioonide najel täiesti irratsionaalseks? Sa tahad, et ta sind kuulaks ja teeks nagu palutud, ent endast väljas laps ei saa kunagi olema suuteline neid klotse sealt põrandalt kokku korjama… Niisiis tulebki sul teda rahunemisega aidata, et ta saaks su palvet täita.
Täielik võit nii sulle kui ka lapsele!"
Kuidas tundub? Järgmine kord, kui su laps ärritub, proovi Sinagi sama nippi ja anna meile teada, kuidas töötas!
allikas: http://dirtandboogers.com/powerful-way-help-upset-kid-calm-down/
