Et nahavähk on maailmas üha enam leviv pahaloomuline kasvaja, ning et just lapse õrn nahk vajab tänapäevase tugeva päikesekiirguse eest kaitsmist, teame kõik. Üha enam on aga juttu ka päikesekaitsekreemide enda kahjulikust mõjust. Kuidas oma lapsi siis kaitsta? Parim lahendus on kasutada küll korralikku kaitsekreemi, kuid valida seda koostisainete põhjal hoolsalt.
Nahavähk on üks lihtsamini ennetatavaid kasvajaid, sest selle tekkepõhjused on meile teada. Nahavähki tekitavad või nahavähi tekkeriski tõstavad:
a) ulraviolettkiirgus - liigne päevitamine ja päikese käes viibimine või solaariumis käimine,
b) hele nahatüüp - blondid ja punased juuksed, heledad silmad ja halvastipäevituv nahk,
c) kokkupuuted kantserogeensete ehk vähkitekitavate ainetega
d) põletused,
e) nahapõletikud,
f) mõned pärilikud nahahaigused,
g) radioaktiivne kiirgus.
Seega on lihtsaim viis nahavähist hoidumiseks kaitsta end ultraviolettkiirguse eest. Muidugi ei tähenda see, et päikese käes viibimisest tuleks loobuda. Kaugeltki mitte - päikesepaiste pakub meie tervisele ka palju head, näiteks ei saaks elusloodus hakkama ilma D-vitamiinita. Küll aga tuleb end ohtliku keskpäevase kiirguse eest kaitsta kas pikkade rõivaste, laia äärega kübara ja päikseprillide või lihtsalt kaitsva kreemi nahale määrimise läbi.
Laias laastus jagunevad päiksekaitsekreemid ehk teisisõnu päiksekaitsefaktorit ehk SPF-i sisaldavad kreemid kaheks: keemilised ehk mittemineraalsed blokaatorid ja füüsikalised ehk mineraalsed blokaatorid.
Millest hoiduda?
Enamus tavapoodides müüdavad päiksekaitsekreemid on keemilised blokaatorid. Enamus neist põhinevad oksübensoonil (koostisainete nimekirjas oxybenzone või bensofenoon-3), mis võib mõjutada eluorganismide hormonaalset tasakaalu. Ka on oksübensoon allergeen. Selle aine kasutamine kreemides ja seda sisaldavate kreemide müük on siiski lubatud, kui oksübensooni sisaldus jääb lubatud piiridesse.
Päiksekaitsekreemides sisalduvad kemikaalid jõuavad ka merevette, ohustades ökosüsteeme. Kemikaalid mõjuvad mürgiselt mere fütoplanktonile, koorikloomadele, vetikatele ja kaladele. Lämmastikku, fosforit ja silikooni sisaldavad päikesekreemid võivad aga toimida toitainena ja stimuleerida vetikakoosluste kasvu, mis samuti mõjutab ökosüsteemi tasakaalu.
Teised ained päiksekaitsekreemi koostises, millest võiks igaks petteks hoiduda, on: retinyl palmitate, para amino benzoic acid, octyl salicyclate, cinoxate, dioxybenzone, phenylbenzimidazole, homosalate, menthyl anthranilate, octocrylene, methoxycinnamate või eesti keeles oktüül metoksütsinnamaat, 3-bensülideen kamper, 4-metüülbensülideen kamper, lisaks parabeenid ja teised sünteetilised säilitusained, lõhnaained, silikoonid.
Hoiduda võiks ka nanoosakesi sisaldavaid mineraalsetest kaitsekreemidest. Nanoosakesed võivad kahjustatud või katkise nahapinna läbida ja vereringesse jõuda.
Mida eelistada?
Ohutum valik on füüsikalised ehk mineraalsed blokaatorid - päiksekreemid, mis põhinevad kas titaaniumdioksiidil või tsikoksiidil (koostisainete nimekirjas titanium dioxide, zinc oxide) või nende kahe kombinatsioonil.
Kõige ohutum on aga valida mineraalne päiksekreem, mis ei sisalda nende mineraalainete nanoosakesi (pakendil non-nano).
Lisaks on laste puhul alati tark valik igasugune kehahooldustoode, mis ei sisalda üldse lõhnaaineid või sisaldab vähe ja leebeid ning looduslikke lõhnaaineid (koostisainete nimekirjas perfum, parfum või fragrance). Enamasti on just lõhnaained kosmeetikatoodetes kõige kahjulikumaks koostisosaks.
Õli päiksekaitseks?
Kui ökolembelised täiskasvanud julgevad päiksekreemidest täielikult loobuda ja kaitsta end hoopis puhta looduslikku SPF-i sisaldava õliga, siis laste puhul ei tasu riskida.
On tõsi, et näiteks porgandiseemneõli ja kookosõli omavad SPF-i. Kuid esiteks varieerub loodusliku õli kaitsefaktor alati - näiteks võib kookosõli olla SPF-iga 8, aga ka SPF-iga 2.
Teine ja tähtsam asjaolu on aga see, et looduslikud õlid kaitsevad enamasti ainult UV-B kiirguse vastu.
Päikeselt jõuab läbi osooni meieni kahte sorti ultraviolettkiirgust: UV-A ja UV-B. UV-A kiirgus jõuab sügavale inimese nahakihtidesse ja põhjustab pikaaegseid nahakahjustusi. UV-B kiirgus on see, mis jõuab naha pindmistesse kihtidesse ja põhjustab päevitumist ning päikesepõletust.
Seetõttu võib tunduda, et UV-B kiirguse eest kaitsev looduslik õli toimib - päikesepõletust ju ei teki ja nahk ei saa silmnähtavalt kahjustada. Paraku saab UV-A ikkagi oma töö teha.
Ainuke looduslik õli, mis kaitseb nii UV-A kui ka UV-B kiirte vastu, on vaarikaseemneõli.
Päevitamist ja päevitunud jumet armastab pea iga Eesti naine, ent vähemalt laste puhul tuleb meeles hoida, et kuigi esteetiliselt ilus, on päevitus ehk naha pruuniks minemine tegelikult meie naha vastureaktsioon ultraviolettkiirguse kahjulikule toimele - seega ei ole tervislikku päevitust tegelikult olemas.
Kokkuvõtteks: ära määri lapse kehale keemilisi kaitsekreeme, mis sisaldavad oksübensooni, kuid kaitse lapse õrna nahka tsinkoksiidi või titaaniumdioksiidi sisaldava mineraalse kreemiga!
(Allikad: Emmede Klubi, ERR uudised, WebMD, Regionaalhaigla, Eesti Vähiliit, Dr. Axe, Postimees Tervis)
