Raamatus "Tugevaks armastatud lapsed. Lapse sotsiaalsete oskuste arendamine" kirjutab Mervi Juusola lapse sotsiaalsuse arenguetappidest ja komistskividest alates looteeast kuni murdeeani. Seekord jagame teiega nõuandeid, kuidas toimida lapse hirmu korral.
Vestle lapsega tema hirmudest. Selgita, et hirm on loomulik ja enesestmõistetav. Räägi, et kõik kardava midagi, ka täiskasvanud.
Laps ei tohi oma hirmudega üksi jääda, vaid tal on vaja täiskasvanuga vestelda, et neid mõista.
Suhtu tema hirmu tõsiselt. Lapse hirm on alati tõeline, seda ei tohi pisendada. Laps tajub seda, kui täiskasvanu tema kartust naljakaks peab. Keskendu ja kuula, kui laps oma hirmudest räägib.
Vasta lapse küsimustele asjalikult ja ausalt. Anna tõest infot.
Võib-olla saab tema hirmu võita mänguga. Lastenõuandlasse pöördutakse sageli lapse hirmuga pimeduse, loomade, arsti ja fantaasiaolendite ees. Lapsega tasuks rääkida, kuidas hirmust üle saada. Mõnikord võib hirmu võita ka koos mängides. Kaisukaru on vapper kaaslane, tema julgeb minna ja proovida ning näidata eeskuju. Ka hirmu käsitlevatest lasteraamatutest võib abi olla.
Hoia käest kinni. Ole toeks ja kaitsjaks. Laps julgeb sageli tutvuda hirmu tekitavate kohtadega siis, kui ta on täiskasvanu süles või hoiab käest kinni. Last ei tohi laita ega süüdistada tema hirmu pärast, vaid talle tuleb anda aega.
Hirmuäratavat olendit või olukorda võib joonistada ning pildi võib rebida tükkideks ja visata prügikasti. Nii õpib laps oma hirme valitsema.
Professionaalset abi tuleks otsida varases staadiumis, kui hirm hakkab lapse ja kogu pere üle võimust võtma. Kui laps on hirmu tõttu paanikas, ei saa olukorda lahendada mänguliste võtetega, vaid laps vajab spetsialisti abi, näiteks võib pöörduda laste-või perenõuandla psühholoogi poole.
Püüa ise lapse hirmude pärast mitte masendusse langeda või närveerida. Ole valmis koos lapsega arutama ka rõhuvaid nähtusi, näiteks surma ja vägivalda.
Lapse lapsel mängus kujutada ka õnnetusi, surma ja muid hirmsaid asju. Mäng on lapse viis hirme käsitleda.
Kui laps hakkab muretsema täiskasvanute pärast, tuleb rõhutada, et täiskasvanud suudavad oma elu eest hoolitseda. Lapsel on õigus jääda lapsemaailma.
