
Olge nüüd, pea vastu radiaatorit ära löömine on ikka väga tavaline õnnetus lastega peres 😀 Lapsed ikka hüppavad voodi peal ja kukuvad alla või jooksevad trepist liiga hoogsalt ja tulevad sealt robinaga alla. Vanemate ülesanne ei ole kasvatada oma lapsi n-ö patjadega polsterdatud maailmas - kukkumised ja marrastused käivad lapsepõlve juurde. Kuid vanemate ülesanne on siiski anda oma parim, et lapse elu ja tervis ei oleks ettevaatamatuse tõttu ohustatud: kaheaastasel pole asja seitsmenda korruse aknale, aastasel pole asja üksi rõdule, kodukeemia pudelid peavad olema lapse käeulatusest ära jne. Need on väga tõsised ohud, mis ei ole seotud lapse iseloomuga ja mida ei saa ometigi võrrelda pea vastu radikat ära löömisega 😀 Muidugi on olemas ka õnnetused, mis lihtsalt ongi õnnetused - laps võib õnnetute juhuste kokkulangemisel vanema käe alt ära lipsata ka vanema silmeall... Politsei ülesanne on uurida, kas tegemist on õnnetuse, teadmatuse või ettevaatamatusega. Meie toimetus hoiatab siinkohal just ettevaatamatuse eest. Õnnetusi juhtub ikka ja neid ei suuda keegi meist ära hoida!
Minu küsimus on aga et kas laste õnnetused ongi pigem vanemate tegematta töö. Või oleneb see ka lapse iseloomust ja olemusest? Mulle tundub selle jutu kõrval et olen juuuuuube kehv lapsevanem. Oma arvates on meil täitsa tavaline kodu, kus olen püüdnud ohualikaid vältida, kuid ikka leiab laps need olemasolevad ülese. Nt alles hiljaaegu leidis ülese radiaatori oma peaga. Mõtlesin endamisi, kuidas seda vältida saan, polsterdan vatiga,keelan radiaatori lähedusse mineku? sest noo rääkinud olen talle seda mitusada korda, et sinna võib pea ära lüüa ja see on väga ohtlik ja valus.(laps on 5 a poiss). Sisuliselt on tal olnud ma arvan et poole rohkem õnnetusi kui ükskõik millisel teisel lapsel. Kas siis ongi vaid minu hoolimatus või siiski on erinevad laste tüübid vms?