“Kus ema siis on?” küsiti ühelt isalt, kes oma lapsega haiglasse uuringutele läks. Urmas Glase kirjutas Järva Teatajas oma kogemusest ning nendib, et üldiselt oodatakse lapsega kaasa emasid.
Ühe põhjusena, miks isad lastega kaasa ei võiks minna, toob Glase välja majutusprobleemi. Valdavalt on lastega kaasas siiski emad, ning isa ühispalatis mõjub naiste vahel võõrkehana ning võib tekitada ebamugavustunnet. Samas on haigla nelja seina vahel olemine suurepärane võimalus isa ja lapse vahelise kiindumussuhte tugevdamiseks. Haiglas on piisavalt kahekesi olemise aega, et lugeda, lauamänge mängida ja niisama juttu vesta.
Praegu nõutakse haiglasse sisse kirjutamise ametlikes vormides ema andmeid, muuhulgas küsitakse, kuidas kulges lapsega kaasas olnud inimese rasedus. Ka haigla sisekorraeeskirjas on Glase sõnul mainitud ainult emasid: ema peab arvestama teiste emadega, haigla ei vastuta emade isiklike asjade eest ja nii edasi.
Glase ei heida haiglale midagi ette, kuna sisekorraeeskiri on ilmselt kujunenud välja pikema praktika vältel kui lastega on kaasas olnud valdavalt emad. Küll aga võiks ja peaks rohkem isasid kasutama võimalust oma lapsega koos olla ning seeläbi muutuks ka ühiskonna ja haiglate suhtumine. “Ehk oleks aeg haiglareeglid tänapäevasemaks kohendada enne, kui soolise võrdõiguslikkuse volinik häält tõstab?” küsib Glase.
Lugejad - mida teie arvate? Kes peaks lapsega haiglasse jääma, kas ema või see, kel parasjagu võimalik on?
