Fred ja Argo on Tallinnas elav geipaar, kes said äsja lapsevanemateks. Suve hakul, veidi rohkem kui kolm kuud tagasi saabus nende perre kaheaastane Marian. Väike tüdruk, kelle sünnivanemad ei saanud tütre kasvatamisega hakkama, vajas väga armastavat peret. Nüüd on Marianil kaks isa ning Fred ja Argo on tema hoolduspere*.
Perekonda intervjueeris Silja Oja Sotsiaalkindlustusametist.
Külastan värskeid lapsevanemaid nende Tallinna „pilvelõhkujate“ piirkonnas asuvas kodus, mille maast laeni elutoaaknast paistavad teiste samasuguste hoonete peegelseinad. Marian on julge ja uudishimulik, ta tuleb koos isadega mulle uksele vastu. Selgub, et peres on veel neljaski liige – hiigelsuur valge 13aastane kass nimega Jass. Kass on suurem kui Marian.
Fred ja Argo on mõlemad 38aastased ning koos elanud juba 14 aastat. Nad on sõlminud ka kooselulepingu, viitab Fred pidulikule fotole kapi otsas.
Marian istub, roosa kleit seljas ja kaks patsi peas, Fredi süles, sööb isukalt vaarikaid ning joob ise kahe väikse käega klaasist kinni hoides vett. Fred pühib vahepeal Mariani marjadest kirjut nägu puhtamaks.
Kuus aastat unistamist
„Soov saada lapsevanemateks tekkis meil kuidagi loomulikult, kooselu jooksul. Vaikselt see idanes ja kasvas. Soovisime saada vanemateks nii, et laps kasvaks meie peres. Meil ei olnud kõhklusi ses osas, kas me sellesse rolli sobime, pigem mõtlesime, kas ja kuidas see võimalikuks saaks. Arutasime isegi ühe tuttava lesbipaariga ühiste laste saamist, aga see plaan mõttest kaugemale ei jõudnud,“ räägib Argo.
„Jah, see oli kuus aastat tagasi, kui sellest unistama hakkasime. Elasime siis Riias. Algul teadsime mõlemad ainult lapsendamisest. Me polnud kuulnudki midagi asendushooldusest ega sellest, et ka samasoolised paarid võivad lapsele hoolduspereks saada. Päris vanasti oli nii, et inimesed abiellusid ja siis sündis laps. Siis tuli selline aeg, kui enne sündis laps ja alles siis abielluti. Meil aga küpses see lapse saamise protsess kaua,“ ütleb Fred ja lisab: „Paljud mu tuttavad 40ndates üksikud heteronaised ei tea siiani, mis on hoolduspere või et kasuvanemateks sobivad ka üksikud inimesed.“
Geipaarist hoolduspere – miks mitte?
„Üks mu tuttav soovitas meil hoolduspereks saamise kui võimaliku vanemlusvormi peale mõelda ja nii me lõpuks siis Sotsiaalkindlustusameti (SKA) laste heaolu osakonna peaspetsialisti Aasa Rohtla vastuvõtule jõudsimegi,“ meenutab Fred.
„Eks hinges oli enne ikka väike kartus, et kuidas seal meisse kui tulevastesse lapsevanematesse suhtutakse,“ tunnistab Argo ja jätkab: „Aga vastuvõtt oli üle ootuste sõbralik ja mõistev! Aasa tutvustas meile võimalusi ja selgitas, mis võib hästi ja mis halvasti minna.“ Fred lisab: „Ta jagas tõesti palju infot ja oli seejuures hästi realistlik. Ning mis väga tähtis – ta tegi meile selgeks, et lapsele valitakse peret, mitte perele last.“
„Pärast tulevasi kasuvanemaid ettevalmistava PRIDE koolituse läbimist andsime SKA-le teada, et soovime pakkuda kodu tüdrukule vanuses 0–2 aastat. Miks tüdrukule? Sest me ise olime väikeste poistena olnud n-ö ema lapsed. Ja tüdrukud on minu meelest tihti rohkem isa lapsed. Meil kummalgi pole varasemast elust bioloogilisi lapsi, seega pole ka meil palju kokkupuuteid väikeste lastega. Andsime endale aru, et ühe lapse üles kasvatamine on meie jaoks juba piisavalt suur väljakutse, seega soovisime nii füüsiliselt kui ka vaimselt tervet last,“ jagab Fred.
Telefonikõne kui sünnipäevakink
„Marian oli mulle nagu sünnipäevakink – meile helistati päev pärast mu sünnipäeva ja öeldi, et üks väike tüdruk vajab kodu ning küsiti, kas oleme valmis tulema kohtuma tüdruku eestkostjaks oleva kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialistidega. Olime muidugi nõus,“ meenutab Argo.
„Omavalitsuses oli meil suur audients, kõik olid väga põnevil,“ muigab Fred. „Olin valmis selleks, et tuleb väga palju küsimusi meie kohta, aga pigem jagati hoopis infot Mariani kohta, keda ennast sel kohtumisel kohal ei olnudki,“ lisab Argo.
„Saime teada, et Mariani vanemad ei tulnud tema kasvatamisega toime. Eesti riigi poliitika on anda bioloogilistele vanematele aega ja uusi võimalusi. See ei ole nii, et emme või issi on paar korda probleemselt käitunud ja siis võetaksegi laps ära. Ei. Seda peret toetati ja püüti aidata, last eraldati ja viidi pere juurde tagasi korduvalt, aga Mariani vanemad ei suutnud probleemi olemusest aru saada, rääkimata endi kättevõtmisest. Nii hakatigi Marianile lõpuks uut peret otsima,“ selgitab Fred diskreetselt ja annab vigurdavale Marianile põse peale musi.
Esimene kohtumine
Marianiga kohtusid Fred ja Argo juba paari päeva pärast turvakodus. „Ostsime kaisulooma kaasa ja läksime temaga päriselt kohtuma. Hästi ärev tunne oli. Eks ikka ju kardad, et kuidas laps reageerib. Ja mis siis saab, kui ta meid ei vali?“ meenutab Fred.
„Esimene kohtumine on väga tähendusrikas. Saime temaga natuke koos õues jalutada. Mäletan, et Marian vastas täpselt minu ettekujutusele ja kodus sain teada, et Fred tundis samamoodi,“ räägib Argo.
„Hiljem kuulsime, et Marian oli peale meiega kohtumist rõõmus olnud ja hästi maganud. Ka meile endile tundus, et meie vahel tekkis side. See kõik andis julgustust,“ lisab Fred.
„Ei läinudki palju aega mööda, kui Marian meile esimest korda koju külla tuli. Kasvatajad olid ta ilusti riidesse pannud ja üldse oli see üks väga eriline päev. Tegime talle lõunauneks pop-up voodi, ööbima ta veel meile ei jäänud ja mingit survet kasuvanemateks hakata ka ei olnud,“ räägib Fred.
Juba neli päeva hiljem kolis Marian päriselt Fredi ja Argo juurde elama. „Me olime oma PRIDE koolitusgrupist esimesed, kes lapse said,“ rõõmustavad mehed.
Sõbrad ja sugulased
„Rääkisime oma sugulastele juba mullu sügisel, et meil on plaan hakata hoolduspere vanemateks. Tol hetkel me ei teadnud keegi veel, kui kaua see protsess aega võtab ja millal laps meie perre tuleb, aga kõik oli väga rõõmsad, eriti mu ema, kes on alati lapselapsi tahtnud ja kelle jaoks Marian on nüüd esimene,“ meenutab Fred.
„Mina jagasin uudist oma õega, kes oli samuti väga rõõmus,“ ütleb Argo. „Aga kohati sõbrad ikka küsisid, et miks me seda teeme, et mis meil puudu on ja pakkusid, et toovad oma lapsed paariks päevaks meile hoida, et me aru saaks, mida see tähendab,“ muigab ta.
Esimesed kolm kuud
Mariani saabudes võttis Argo kolm kuud palgatöölt vanemapuhkust, et lapsele pühenduda. Fredil võimaldas iseenda tööandjaks olemine oma graafikut vabamalt planeerida.
„Esimesed nädalad peale Mariani saabumist olid ikka rasked, väsitas just see, et me olime kogu aeg valvel,“ tunnistab Argo. „Minu ettekujutuses oli lapsevanemaks saamine reaalsusest hullem. Paljud olid hoiatanud, kui raske see on. Arvasin, et kõik on palju intensiivsem,“ on Fredi kogemus.
„Mulle meeldib Mariani puhul väga see, et ta tuli meile nii heade oskustega, ta saab ise paljude asjadega hakkama ja käitub hästi. Mu lastega palju kokku puutunud vend ütles teda nähes, et Marian suudab teha asju, mida paljud 5aastasedki veel ei oska,“ lisab Fred.
Värsked lapsevanemad ei ole veel katsikulisi külla kutsunud. „Hakkame nüüd sõpru paarikaupa külla kutsuma, aga mitte kõiki korraga, et last mitte ära väsitada ja hirmutada,“ mõtlevad mehed.
Argo naaseb kohe tööle ja Marian hakkab käima lasteaias, et teiste lastega mängida. „Talle väga meeldib lastega suhelda, mänguväljakul ta alati otsib teiste seltsi,“ ütleb Fred.
Julgustavad teisi
„Me ei varja, et oleme geipaar – töö juures on alati teatud, oleme üksteise tööüritustel käinud. Ka hoolduspereks saamise avaldust esitades ei varjanud me oma suhet. Nüüd teavad ka Mariani lasteaiaõpetajad, käisime nendega koos rääkimas,“ ütleb Fred, kes julgustab kõiki, keda kasuvanemluse teema kõnetab, uurima just hoolduspereks saamise võimalusi. Praegu kasvab Eestis ligi 800 last asutusepõhisel asendushooldusel, st perekodudes ja asenduskodudes (endise nimega lastekodudes). Hooldusperedes kasvab ligi 150 last, aga vajadus on märksa suurem. Paljud lapsed on pereootel.
„Meie jaoks oli see ootamatult sõbralik ja sujuv teekond,“ kiidab ta ja lisab: „Piiravaid müüte liigub tegelikult väga palju. Me saime õige pea aru, et sa ise ega su kodu ei pea olema ideaalne ega lapse tulekuks kohe valmis. Piisab, kui oled valmis kohanema ja muutuma. Soovitan olla sotsiaalkindlustusametiga suheldes algusest peale avatud ja aus. Paljud meie tuttavad olid üllatunud, et me nii kiiresti lapse saime – vähem kui aastaga!“.
„Ja me ei ole üksi. Meil on riigi poolt määratud peretoetaja, kelle poole on meil võimalik oma küsimustega pöörduda, samuti lisakoolitused ja tugigrupp. Tunneme, et süsteem toetab meid,“ ütleb Argo.
Märkan, et Fred piilub kella ja saan teada, et kell on kuus ning käes Mariani õhtusöögi aeg. Kell kaheksa magab väike tüdruk juba oma ööund. Tean, et väikese lapse puhul on turvalised rutiinid olulised ja lahkun, soovides kannatlikku meelt ja kõike head.
(Allikas: Tarkvanem.ee. Perekonna kaitseks on foto illustratiivne, pereliikmete nimed muudetud.)
