Lutiga seondub palju erinevaid arvamusi ja tihtipeale viivad need arvamused tuliste vaidlusteni. Imelikul kombel näib lutiteema puudutavat ka neid, kellel endal lapsi ei ole või kelle lapsed üleüldse lutti ei ime. Tähtis on kõrvaliste isikute hinnangutest ja kriitikast täielikult mööda vaadata ja lutiga seonduvaid otsuseid vastu võtta lähtuvalt omaenda lapse vajadustest. Lõppude lõpuks on lapse heaolu ainus, mis loeb.
Mõned lapsed loobuvad lutist iseseisvalt ja omal initsiatiivil. Võib-olla on väikesel jutuveskil keeruline jahvatada, kui miski pidevalt suus on, või väheneb vajadus luti järgi sedavõrd, et truu kaaslane ununeb sootuks.
Tähtis on võõrutusele aega anda
Lutist loobumiseks ei ole kõigile lastele laienevat nö. „õiget“ vanust. Lapsevanematena võite last jälgides märgata, et laps on lutist loobumiseks valmis ja sellest võõrutamist seejärel planeerima hakata. Tähtis on meeles pidada, et lapse jaoks on lutt oluline turvatunde allikas ja sellest võõrutamine peab toimuma lapse tundeid arvesse võttes, austades ja protsessile aega andes.
Kaasa laps otsuste langetamisse
Kui olete otsustanud lutist loobuda, on hea laps protsessi kaasata. Alguses võib olla hea lutist päevasel ajal loobuda ning jätta võimalus lutti kasutada alles uneaegadeks. Üleminekuajal võiks olla vahva koos erilisi ja põnevaid tegevusi ja seiklusi ette võtta, et lapse tähelepanu pisut hajutada ja teda lutivabaks saamise eest premeerida. Pea meeles, et lutt on miski, mis on last palju, palju kordi lohutanud, kui tal seda vaja on olnud.
Ebaõnnestumine ei ole maailma lõpp
Kui lutist võõrutamise katse nurjub ja igatsus luti järele muutub lapse jaoks väljakannatamatuks, võite rahumeeli otsast alustada ning eesmärgid kaugemasse tulevikku lükata. Lõpuks õnnestub see teil niikuinii ja sellega ei ole kusagile kiiret. Kiire hakkab juhul, kui lutti imev laps hakkab lähenema koolieale – siis on oht, et eakaaslased hakkavad last narrima. Lisaks võib pikaaegne pöidla imemine hambumusele halvasti mõjuda.
Pöidla imemist on raskem kontrollida ja suunata
Pöidla imemisest loobumine võib olla keerulisem, sest pöial on alati käepärast ja alati lapsega kaasas. Kuid ka see laheneb tavaliselt iseenesest. Enamasti muretsevad täiskasvanud pigem üleliia – keegi ei ole ju näinud ühtegi teismelist, kes pöialt imeks. Aja möödudes kaob lapsel vajadus pöialt imeda ja suuremaks saades võib probleem märkamatult üleöö laheneda.
Loe lisaks:
Beebi: Lutist, imemisrefleksist ja turvatundest
"Lutt: Poolt ja vastuargumendid"
Emmede Klubi
