Gristel on üks neist, kes tunnistas Emmede Klubi kommentaariumis möödunud nädalal, et kahe pisikese lapsega kodus olemine ei ole kergete killast ettevõtmine. Ta kirjutab:
"Mul on lastel vanusevahe täpselt üks aasta ja üks kuu. Hetkel on vanem alla kahe aastane ja teine alla aastane (mõlemad pildil). Erinevast soost. Algus oli väga raske - esimesed kuud. Poiss oli aasta ja ühe kuu vanune, kui ma väikse õega koju tulin. Esimesed kolm päeva poiss ei suhelnud minuga. Siis tuli tita löömine. Soovitan muretseda võimalikult kõrge hälli (Sweet Melody häll on väga hea). Viiekuusena kolis pisem võrevoodisse. Poiss üritas temaga mängida, aga et beebi mängida ei osanud siis, sõimas poiss teda oma keeles ja lõpuks hakkas asju voodisse viskama. Soovitus - ei tohi ühtegi kõvat asja voodi läheduses olla. Meie beebil oli kaks nädalat suur muhk peas. Alguses, kui beebi magab mitu korda päeval, siis kasutasin võimalust poisiga mängimiseks.
Minu puhul tegi asja keeruliseks ka see, et ma ei saanud 1,5 kuud istuda ja ribi paranes 2 kuud. Lähed last sünnitama ja tuled tagasi nagu sant. Mis tähendas aga seda, et poissi ei saanud ma praktiliselt üldse sülle võtta. Lisaks muidugi probleemid rinnapiimaga. Seda lõpuks ei tekkinudki.
Hetkel on läinud kergemaks. Tore on vaadata, kui nad koos mängivad, aga seda toredust ei ole väga palju. Alati nad leiavad mõne mänguasja, mida just sel hetkel on mõlemal vaja. Poisil on teatud autod millega ainult tema mängib. Muidugi väiksemal on ka kindlasti just neid autosid vaja katsuda. Tulemuseks on see, et õde lükatakse pikali. Mõlemad on väga armukadedad. Samas kaklevad nad tõesti ainult asjade pärast. Toitu jagatakse sõbralikult.
Lõunauinak käib nii, et panen lapsed kaksikute kärusse ja lähen kärutama. Alguses proovisin ka tandemit, kuid sellega oli poes raske manööverdada ning suuremal lapsel ei jäänud magamiseks ruumi, sest väiksema kookon ei lase suurema seljatuge alla lasta. Seega soovitan pigem kaksikute käru. Poes ja arstil käimiseks kasutan meelsamini autot kui ühistransporti. Juba sellepärast, et kui on ümberistumisega vaja minna, siis alati ei ole järgmine buss madala põhjaga. Tihti on probleemiks ka see, et kaksikute käru ei mahu uksest sisse.
Kui on tõesti selline ilm, et välja ei taha minna, või on lapsed haiged, siis teeme uinaku toas. Siis on see õnneasi, kui ühel ajal magama jäävad. Kõige olulisem on meie lastele kindel rutiin. Kui midagi igapäevarutiinis muudame, siis on hullumaja! Rutiini all mõtlen enam-vähem ühel ajal söömist, lõunauinakut ja ööunne panekut.
Füüsiline koormus on väga suur. Trenni ma niipea ei kipu!
Väga tähtis on abikaasa tugi. Et mees ei teeks sellest välja, kui tuba korrast ära on ja vahel mustad nõud vedelevad. Suur abi on ka igasugustest kodumasinatest - pesumasin, nõudepesumasin jne. Mul on vedanud ka perearsti ja pereõega, kes on hakkajad mure korral aitama. Väga suur pluss on see, et elame eramajas - pisema panen vankrisse õues ja poiss toimetab ise ringi."
Palun kirjuta ka Sina, millised on teie peres väikeste lastega kodus olles ette tulnud raskused, milliseid lahendusi olete leidnud ja soovitaksite teistelegi, millist nõu oskaksid anda Gristelile ja teistele samas olukorras lapsevanematele? Teeme üheskoos spikri, millest on abi nii praegu kui ka tulevikus end väikeste lastega kodus olles keerulisest olukorrast leidvatel vanematel!
See esimene punkt on minumeelest nii õige! Aga siiski ainult esimestel elukuudel, no ütleme kolmel esimesel. Sellest edasi ma näen nii palju enda kõrval neid naisi, kelle põhimõtteliselt "päästab", motiveerib ja muudab paremaks emaks võimalus titemamma olemise kõrvalt oma asju ka teha. Olgu see siis 0,10 kohaga oma tööga edasi tegelemine või kodus käsitööküünalde või heegelmütside bisnesi püsti panemine. Kindlasti kõigil ei teki seda tunnet üldse, aga nendel kellel tekib (enamasti salajas hoitav) tunne, et titaga või tittedega kodus olemine hakkab üksluiseks minema ja tekitab plassi mandunud tunnet, siis igasugune oma täiskasvanu-kohustuse kõrvale võtmine aitab selle vastu meeletult hästi.
Kõik teised punktid on spoton, ma ütleksin täpselt sama 😃
Olete hiiglama tubli! Ma annaksin täpselt sama soovituse, kaasata lapsed oma tegevustesse. Beebi kandelinasse, suuremale pisike hari kätte, koos lobisedes toimetama! Ja meil ka hakkab oma aeg kell 9 kui lapsed magama ning sellest hoiame väga kinni. Kuid ma siiski märgiksin ära, et pole päris õige ka teiste raskust otseselt maha teha, kuna erinevad olukorrad on väga erinevad. Lapsed on erinevad ja kõik oleneb vanemate närvikavast, kuid me ei saa ju ise oma närvikava n-ö valida.. Minu kogemus on, et ühe beebiga oli mul emotsionaalselt ja füüsiliselt väga kurnav alguses, kahega pole miskit probleemi olnud - seega ei loe laste arv, vaid kontekst, kuid kui on raske, on raske põhjustest hoolimata. Ja võib-olla 6, 3, 1 ei teki ka sellist momenti, kus kaks mõlemad on põhimõtteliselt erinevas vanuses ja erinevate vajadustega beebid, mis on kindlasti see kõike raskem, sest kaheaastasest on beebi eest hoolitsemisel hoopiski juba abi 😀 Toob mähkmed, viib mähkmed, annab luti 😀
Kunagi ei tohi mõelda et on raske, vöi et ma ei suuda, ei jaksa. Kui nii möelda siis ei jaksagi, ei suudagi ja ongi raske ja ei tulegi toime. Mul on neli last vanuses 11-1 (11a, 6a, 3a, 1a). Viimased kolm on 5 aasta sees sündinud- väikeste vahedega) ning üks lastest on veel puudega.Ma ei ütleks et raske on. Ei ole raske on lihtsalt palju sehkendamist ja majandamist. Mitme lapsega peab lihtsalt rohkem ette mõtlema oma käike. Ei ole nii et võtan lapse ja lähen. Ma saan ja jõuan kõik asjad tehtud nelja lapse kõrvalt. Mul on kaks majapidamist, suur aed, aiamaa, suvel saab ka köik hoidised sisse tehtud ja need ei ole väikesed kogused. Saab tehtud süldid, pasteedid, lisaks küpsetan ka kodus torte, kringleid, et lisaraha saada. Tihti panebki hämmastama see et ühe vöi kahe lapse vanemad räägivad, et oi kui raske ikka on aga mis siis teevad need kel rohkem lapsi? Kõik on mõtlemises kinni. Lapsed tuleb tööle panna samu tegevusi ja toimetusi mis sa isegi teed. Ka see aastane teeb väga hästi kaasa ja saab asjast aru, kuigi ei pruugi rääkida. Lapsed on targad ja õpivad kiiresti. On jah vast rohkem pärast koristamist aga mis siis, millal seda tööd ei oleks siis? Ma panen lapsed ka koristama, pärast ikka lihtsam koristada kui suurem sodi eest võetud. Puhkan koos lastega ja minu aeg hakkab siis kui lapsed magavad ja selleks olen paika pannud reziimi et kindlal kellaajal magama ja see toimib. Lahendus kokkuvötlikult ja soovituslik: HÄSTI PALJU POSITIIVSET MÕTLEMIST, ALATI SAAB KUI AINULT TAHTA