Gristel on üks neist, kes tunnistas Emmede Klubi kommentaariumis möödunud nädalal, et kahe pisikese lapsega kodus olemine ei ole kergete killast ettevõtmine. Ta kirjutab:
"Mul on lastel vanusevahe täpselt üks aasta ja üks kuu. Hetkel on vanem alla kahe aastane ja teine alla aastane (mõlemad pildil). Erinevast soost. Algus oli väga raske - esimesed kuud. Poiss oli aasta ja ühe kuu vanune, kui ma väikse õega koju tulin. Esimesed kolm päeva poiss ei suhelnud minuga. Siis tuli tita löömine. Soovitan muretseda võimalikult kõrge hälli (Sweet Melody häll on väga hea). Viiekuusena kolis pisem võrevoodisse. Poiss üritas temaga mängida, aga et beebi mängida ei osanud siis, sõimas poiss teda oma keeles ja lõpuks hakkas asju voodisse viskama. Soovitus - ei tohi ühtegi kõvat asja voodi läheduses olla. Meie beebil oli kaks nädalat suur muhk peas. Alguses, kui beebi magab mitu korda päeval, siis kasutasin võimalust poisiga mängimiseks.
Minu puhul tegi asja keeruliseks ka see, et ma ei saanud 1,5 kuud istuda ja ribi paranes 2 kuud. Lähed last sünnitama ja tuled tagasi nagu sant. Mis tähendas aga seda, et poissi ei saanud ma praktiliselt üldse sülle võtta. Lisaks muidugi probleemid rinnapiimaga. Seda lõpuks ei tekkinudki.
Hetkel on läinud kergemaks. Tore on vaadata, kui nad koos mängivad, aga seda toredust ei ole väga palju. Alati nad leiavad mõne mänguasja, mida just sel hetkel on mõlemal vaja. Poisil on teatud autod millega ainult tema mängib. Muidugi väiksemal on ka kindlasti just neid autosid vaja katsuda. Tulemuseks on see, et õde lükatakse pikali. Mõlemad on väga armukadedad. Samas kaklevad nad tõesti ainult asjade pärast. Toitu jagatakse sõbralikult.
Lõunauinak käib nii, et panen lapsed kaksikute kärusse ja lähen kärutama. Alguses proovisin ka tandemit, kuid sellega oli poes raske manööverdada ning suuremal lapsel ei jäänud magamiseks ruumi, sest väiksema kookon ei lase suurema seljatuge alla lasta. Seega soovitan pigem kaksikute käru. Poes ja arstil käimiseks kasutan meelsamini autot kui ühistransporti. Juba sellepärast, et kui on ümberistumisega vaja minna, siis alati ei ole järgmine buss madala põhjaga. Tihti on probleemiks ka see, et kaksikute käru ei mahu uksest sisse.
Kui on tõesti selline ilm, et välja ei taha minna, või on lapsed haiged, siis teeme uinaku toas. Siis on see õnneasi, kui ühel ajal magama jäävad. Kõige olulisem on meie lastele kindel rutiin. Kui midagi igapäevarutiinis muudame, siis on hullumaja! Rutiini all mõtlen enam-vähem ühel ajal söömist, lõunauinakut ja ööunne panekut.
Füüsiline koormus on väga suur. Trenni ma niipea ei kipu!
Väga tähtis on abikaasa tugi. Et mees ei teeks sellest välja, kui tuba korrast ära on ja vahel mustad nõud vedelevad. Suur abi on ka igasugustest kodumasinatest - pesumasin, nõudepesumasin jne. Mul on vedanud ka perearsti ja pereõega, kes on hakkajad mure korral aitama. Väga suur pluss on see, et elame eramajas - pisema panen vankrisse õues ja poiss toimetab ise ringi."
Palun kirjuta ka Sina, millised on teie peres väikeste lastega kodus olles ette tulnud raskused, milliseid lahendusi olete leidnud ja soovitaksite teistelegi, millist nõu oskaksid anda Gristelile ja teistele samas olukorras lapsevanematele? Teeme üheskoos spikri, millest on abi nii praegu kui ka tulevikus end väikeste lastega kodus olles keerulisest olukorrast leidvatel vanematel!
Madiken, Emmede Klubi toimetus