Elizabeth Broadbent peab tuntud blogi "Manic Pixie Dream Mama", tema kirjatükid ilmuvad ajakirjaveergudel ja tema töid on avaldanud nii Time Magazine kui CNN. Portaalis Scarymommy.com jagab kolme lapse ema oma kogemusi agressiivsete väikelastega ning annab lapsevanematele kaheksa kasulikku soovitust, kuidas vägivaldselt käituvate lastega toime tulla:
"Kahe ja poole aastane Sunny mängis rahulikult liivakastis. Kühvel, ämber. Kühvel, ämber. Läheduses mängisid veel mõned temavanused lapsed. Kühvel, ämber. Kühvel, ämber. Pöörasin hetkeks ümber, et minu kõrval istuva emaga paar sõna vahetada ja hetk hiljem kaikus üle mänguväljaku läbilõikav karje. Sunny kõrval istuv laps pigistas silmi kõvasti kinni. Sunny seisis ja nägi välja, justkui oleks ta enda üle pisut uhkegi.
"Kas ta viskas talle liiva silma?", küsisin ja tundsin, et tahan surra.
Õnneks oli lapse ema mõistev ja lahke. Vabandasin korduvalt ja korduvalt. Proovisime liiva lapse silmast kätte saada. Poiss muudkui karjus ja karjus.
"Me ei viska teisi liivaga," ütlesin Sunnyle kõige karjumise keskel. "Sa ei saa praegu liivakastis edasi mängida. Sa tegid talle liiga." Ja ma vedasin ta liivakastist eemale. Temagi pistis karjuma. Nüüd huilgasid mõlemad lapsed, kellelgi ei õnnestunud midagi korda saata ja lõpuks vajas minu lapse ohvriks langenud poiss suisa esmaabi.
Üks teine kord, pärast seda, kui minu keskmine poeg oli sündinud, palusin kellelgi oma kahe ja poole aastast Blaise'i vaadata seni, kuni mina tita autosse panen. Minu äraoleku ajal hammustas Blaise ühte Gabe'i nimelist poissi nii, et veri väljas. Temagi ema oli kena ega pahandanud sugugi - mina aga ei suutnud vabandamist lõpetada. Tol korral ütles minu parim sõbratar mulle, et peaksin Blaise'i teistest lastest eemal hoidma ja mina puhkesin seepeale nutma.
Siis jõudis kätte aeg, kui Sunny kõigile enda ümber klotsidega piki pead viskas.
Ja kahe-pooleaastane August virutas ilma igasuguse põhjuseta väikesele beebile vastu pead.
Ükskord lõi Blaise meie koera puuoksaga.
Agressiivsed väikelapsed on jõledad.
See, kui sinu laps on hammustaja, liivaloopija, klotsiheitja või beebitümitaja rollis, on kohutav. Veel kohutavam on see siis, kui ohvri ema on sinuga kena - ka siis, kui ta laps parasjagu valust röögib. Või siis, kui ema tõepoolest kurjustab sinuga ja sina kaitsepositsioonile asud - üks ema ütles ükskord kolmeaastasele Blaise'ile, et kavatseb teda "vastu hammustada". Kuigi minu laps oli süüdi, kaotasin siiski äärepealt enesevalitsuse. Igaüks teab, et selline allameetrine vägivald on ealine iseärasus ja arengule kohane etapp. Me kõik teame sügaval sisimas, et meie lapsest ei kasva sellepärast Hannibal Lecter - isegi, kui see neil hetkedel nõnda tundub. Me teame, et see on normaalne.
Aga miks see peab meie lapse puhul normaalne olema?
Õnneks on asju, mida sina teha saad, et väikelapse vägivaldse käitumisega toime tulla. Need sammud ei pruugi olla lõbusad või lollikindlad, kuid mina olen neist palju abi saanud. Ja pea meeles - ole läbilõikavateks karjeteks valmis!
1. Eemalda oma laps situatsioonist.
Kui laps loobib liiva - ei mingit liivakasti enam. Siis tuleb tal emmega tegemist teha. Kui ta teist last hammustab, peab ta mängimise asemel sinu juures istuma. Kui ta loobib klotse, tõstetakse ta sinu sülle - ja nii edasi. Põhimõtteliselt võtad sa oma lapse konflikti põhjustanud situatsioonist välja ja tõstad enda sülle või käte vahele, kus te probleemist rääkida saate.
2. Vestelge lihtsas ja arusaadavas keeles
“Me ei loobi liiva,” või “me ei hammusta inimesi” töötab. Seejärel “Tema-ja-tema sai haiget, kui sa [tegid midaiganes sa tegid]. Me ei tee teistele haiget. Kas sa tahtsid kellelegi haiget tea?" Ole jaatavaks vastuseks valmis. Kui laps vastab küsimusele jaatavalt, räägi uuesti üle jutt sellest, et teistele ei tehta haiget. Kui laps on selleks võimeline, palu tal vabandada.
3. Mine koju.
Laps, kes oma sõprade küljest tükke hammustada püüab, on ilmselt unine, näljane, janune või ülestimuleeritud. Millal ta viimati sõi? Kuidas ta eile öösel magas? Lapse probleemsest situatsioonist turvalisse koju viimine võib aidata neid vajadusi täita ja tema hullumeelset käitumist oluliselt parandada.
4. Analüüsi oma elukorraldust.
Kas sinu lapse elus on hiljuti olnud emotsionaalset segadust või probleeme, mis võiksid vajada välja elamist? Üks tavalisemaid põhjuseid on uue pereliikme, väikese õe või venna sünd - meie puhul kahtlustan, et see võiski ola Blaise'i agressioonide peamiseks põhjustajaks. Kuid lisaks sellele võivad käitumist mõjutada ka kolimine, lahutus, uus lastehoid või -aed, perega kokku kolinud vanavanem - kõik sellised elumuudatused võivad väikelapse käitumist negatiivselt mõjutada. Sellistel juhutdel ei ole midagi muud teha, kui asjast lapsele arusaadavas keeles rääkida ("Me kolisime ja sa igatsed oma vana kodu...") ja neid lihtsate emotsioonide läbi analüüsida ("... ja sa oled kurb. Mõnikord tuleb kurbus pahade tegude kaudu välja").
5. Pea meeles, et see on normaalne.
Lapsed teevad läbi erinevaid faase. Mõnede laste puhul on hammustamine tõenäolisem, kui teiste. Teised loobivad liiva lihtsalt selleks, et näha, mis juhtub. Mõned löövad teisi lapsi kividega ja mõned nüpeldavad sõpru okstega. Mõned loobivad käbisid või kive. Need teod on normaalse lapsepõlve normaalne osa ning neid olukordi tuleb lahendada rakendades ülalmainitud strateegiaid. Need on ebameeldivad käitumised, aga nad on ka normaalsed käitumised, mis ei ole kuidagi seotud puuduliku kasvatusega.
6. Ära MINGIL JUHUL anna lapsele laksu!
Lapse ealise iseärasuse tõttu füüsiliselt karistamine on hirmus tegu, aga ennekõike on see lihtsalt ebaõiglane. Lisaks vastab see vägivallale vägivallaga ning annab lapsele signaali, et sina võid teda lüüa, sest oled suurem ja võimupositsioonil. Lõppude lõpuks võib lapsele laksu andmine käitumist ajutiselt takistada, kui pikemas perspektiivis on see, eriti lapse vanust arvestades, absoluutselt ebaefektiivne käitumine.
7. Ära kaota enesevalitsust!
Su laps vajab rahulikku ja tasakaalukat lapsevanemat, et te mõlemad saaksite äsja aset leidnud kohatut käitumist rahulikult seedida. Käratamine, karjumine või röökimine ei tee muud, kui hirmutab last ja muudab olukorra keerulisemaks. Tõmba hinge, püüa rahuneda ja astu hetkeks eemale, kui seda rahunemiseks vajad. Meil kõigil on seda kunagi vaja läinud ja see on täiesti okei.
8. Ära MINGIL JUHUL süüdista ennast!
See ei juhtunud sellepärast, et sina oled halb lapsevanem. See ei leidnud aset seetõttu, et sina oma lapse nässu oled keeranud. See ei olnud ka sellepärast, et sa raseduse ajal sushit sõid ja valu vaigistamiseks ibuprofeeni võtsid. Kõik lapsed teevad selliseid asju - hammustavad, löövad ja loobivad. Kõik lapsed elavad oma viha mõnikord teiste peal välja. Tõmba sügavalt hinge. Tegele olukorraga ja pea meeles: sina ei tekitanud seda olukorda. Ära ole enda vastu karm. Ära tunne häbi. Igaüks, kes kunagi väikelapse kasvatamisega tegelenud on, on sinu poolt ja elab sulle kaasa.
Igaühe väikelaps paneb mõnikord toime armutuid vägivallaakte. Ära lase kellelgi sellepärast enda suunas sõrmega viibutada. Ja ära vihasta oma lapse peale - see on osa tema arengust. Ta ei saa veel aru, mis on õige ja mis vale. Nii et tegele kõigega, millega sa tegeleda saad, lahenda see, mille lahendamine on sinu võimuses ja pea meeles - iga väikelapse sees elab väike metslane.
(Allikas: Scarymommy.com)
