Kui lastel ilmnevad käitumisviisid, mis viitavad vajadusele valulikke tundeid maha laadida, võib lapsevanematel tekkida küsimus - kuidas luua lastele piisavalt turvaline õhkkond, et nad saaksid oma tunded valla päästa. Järgnevad kaheksa juhist võivad olla abiks, kui lastel on vaja emotsionaalselt avaneda ning end tühjaks nutta. Kui laps on elanud üle tõsise trauma, on samuti nendest suunistest kasu, kuid sellises olukorras ei asenda need professionaalset abi.
- Pakkuge lastele rohkelt füüsilist lähedust. Hoidke lapsi sageli süles ja kaisutage nendega. Seda ka siis, kui nad ei ole endast väljas. Imikuid kandke kandelinas või kõhukotis, et nad tunnetaksid võimalikult palju füüsilist lähedust.
- Pakkuge lastele rohkelt teadlikku tähelepanu. Pöörake tähelepanu ainult ühele lapsele korraga. Olge täielikult olemas, asudes lapsega samale tasandile ja pöörates talle kogu oma tähelepanu. Laske lapsel endal kõiki tegevusi alustada ja otsustada, mida ta sooviks koos teiega teha. Tehke kõike, mida laps soovib (mõistlikes turvalistes piirides). Isegi imikud oskavad tegevusi algatada, kui te neile selleks võimaluse annate. Vältige mängu suunamist omaenda ideedega või selle muutmist õpetamissessiooniks. Selline eriline, mittedomineeriv tähelepanu tekitab lapses turvatunde, mis võimaldab tal oma valulikest tunnetest mängimise kontekstis juttu teha ja need enda jaoks läbi töötada.
- Kuulake laste juttu hoolikalt. Kui lapsed räägivad, kuulake neid ja vastake neile viisakalt, samamoodi nagu teisele täiskasvanule. Ärge katkestage laste juttu ja vältige nendest rääkimist teistele inimestele, kui nad teid pealt kuulevad. Kui lapsed räägivad oma tunnetest, peegeldage lastele nende tundeid, et nad teaksid, et te kuulate ja mõistate.
- Kui lapsed nutavad või raevutsevad, siis jääge nende lähedusse ja pöörake neile tähelepanu. Alati kui lapsed nutavad, tuleks jälgida, et nad tunneksid end armastatuna ja aktsepteerituna. Tunnustage nende valulikke tundeid. Ärge jätke last kunagi tähelepanust ilma ega üritage tema tähelepanu muudele asjadele juhtida ega püüdke muul viisil last nutmast või raevutsemast tagasi hoida, seda isegi juhtudel, kui laps teie arvates "üle reageerib".
- Kasutage distsiplineerimisel mitteautoritaarset lähenemist. Keegi ei suuda tunda end emotsionaalselt turvaliselt lähisuhtes, mis põhineb võimu ebavõrdsel jagamisel ja mille juurde kuulub kontrollimine karistamise ja premeerimise kaudu. Täiskasvanute ülesanne ei ole laste distsiplineerimine võimu ja kontrolli abil, vaid nende põhivajaduste täitmine ja neile turvatunde, kaitse, informatsooni ja juhtnööride tagamine.
- Andke lastele nutmise kohta korrektset infot. Kommenteerige kaastundlikult teiste laste nutmist või raevutsemist. Selgitage, et nuttev laps on väga endast väljas (kurb, vihane, hirmunud jne) ning et nutmine ja viha välja elamine, aitab tal end paremini tunda.
- Andke neile ausalt teada teie tunnetest ja vajadustest. Täiskasvanud saavad emotsionaalset turvatunnet suurendada, kui nad on ausad ja avameelsed oma tunnete suhtes, püüdmata neid varjata või ennastohverdavalt käituda. Näiteks saate öelda: "Mulle valmistab muret see, kui Sa oma mänguasjad elutoa põrandale laiali jätad, sest ma kardan nende otsa komistada." See annab neile eeskuju, kuidas olla tunnete seisukohalt avameelne.
- Tegelege vastutustundlikult iseenda tugevate emotsioonidega. Nutva või raevutseva lapsega koosolemine võib kutsuda täiskasvanus esile tugevaid tundeid. Lastel on hämmastav võime tajuda, kes on nende jaoks emotsionaalses mõttes ligipääsetav ja kes mitte. Nad hoiavad oma sügavaimad tunded selliste inimeste jaoks, kelle seltskonnas nad tunnevad end kõige turvalisemalt. Kui tunnete oma laste nutmisega seoses viha, kannatamatust, piinlikkust, ärevust või jõuetust, siis ei tunne nad end teie juures tõenäoliselt päris turvaliselt.
Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla.
