Meie põnnil on pott lihtsalt valitud, see mis paistis sobiv. Kindel otsus oli, et pott talle mugav oleks. Esimese lapse aegu räägiti palju sellest, kui hea on nn laulev pott, et see kohe pidavat hoidma last potil, et talle seal meeldib. Tookord me sellega kaasa ei läinud ja nüüdki leiame, et mida lihtsam pott seda parem. Peaasi, et lapsel hää istuda.
Potitamisega on jällegi teised lood, kord toob ta ise rõõmuga poti välja, kuid siis kui mina teda sinna peale panen, siis talle seal pikalt istuda ei meeldi. Usun, et ta taipab, miks teda sinna istuma pannakse, kuid harjumust veel kujunenud ole. Samas usun, et iga asjaga läheb aega enne kui see harjumuseks saab. Põnev on seegi, kuidas ta tegelikult avastab enda jaoks seda potti, kui vahepeal seisis see lihtsalt nurgas, siis praegu kipub ta sellega hoopis mängima ja klotse ning mängukaid sisse sättima. Ehk läbi mängu hakkab ta ka enam potil käimisega kohanema.
