Raamaturiiul on meil kodus päris suur. Leidub raamatuid kõige pisematele kui ka ise endale. Muidugi suurem osa neist on lasteraamatud. Raamatupoodi minnes vaatavad vastu paljud erinevad lasteraamatud, mis on väga kutsuvalt illustreeritud ning lausa kutsuvad ostma. Samas on need raamatud nii põnevad ja meie pere ei ole pidanud siiani veel pettuma.
Oleme ka tihedad raamatukogu külastajad. Sealt saab laenutada raamatuid, mida enam müügil ei ole.
Lastele olen raamatuid hakanud tutvustama juba päris pisikesena. Esimesteks raamatuteks on krõbisevaid ja krabisevad vankri- või vanniraamatud. Neid on meie pere kõige pisemal tore lehitseda ja krabistada. Mõned teevad erinevaid hääli ja köidavad lapse tähelepanu kohe pikaks ajaks.
Edasised on juba papistraamatud ilusate piltidega, kust on siis hea õppida sõnu. Muidugi on neid siis ka väga hea närida:) kuigi seda üritan juba varakult õpetada, et raamatud ei ole närimiseks ja ka sodimiseks mitte. Suurema poja lemmikuks on osutunud siiani vanaema juures olev raamat Karu Kusti seiklus. Mille vaatamisest ja kuulamisest ei tüdine ta kunagi ära. See on raamat, mida ta soovib alati vanaema juures külas olles vaadata ja kuulata.
Igal õhtul ennem magama jäämist loen poegadele juturaamatust ette mõne peatüki. Ka 9- kuune poja kuulab hoolega. Üks põnevamatest on olnud Junts Trönn.
Tahan uskuda ja loota, et raamatute unejutuks lugemine tekitab lastel huvi edaspidi raamatute lugemise vastu.

SIPSTI.EE

BALULA