Tunnete väljendamine sõnadega

"Ma armastan Sind" - kolm kõige ilusamat sõna, kuid miskipärast on neid nii keeruline välja öelda. Telekast seriaale vaadates võib neid kuulda iga lause lõppu, justkui sidesõnadena, kuid miskipärast meie, eestlased, ei suuda oma tundeid sedasi väljendada.

Ilmselt soovib iga inimene tunda, et on armastatud ja hoitud. Sõnad mängivad selle tunde tekitamisel sageli palju olulisemat rolli, kui me arvatagi oskame. Muidugi, on palju neid inimesi, kelle jaoks ei ole taoline sõnadega väljendatud armastus/tunded olulised. Nemad soovivad žeste - lilled suvalisel ajal, ootamatu õhtusöök, kingitused, väljasõidud... Tegelikult ei olegi niivõrd oluline, mismoodi oma tundeid näidatakse. Palju olulisem on see, et teine pool mõistaks, et see, kui ma näiteks teen mõnikord ise õhtusöögi või suvalisel hetkel kallistada tahan, ongi minu viis armastust ja hoolivust välja näidata.

Mina olen (kahjuks) selline inimene, kes ise sõnadega tundeid välja näidata ei oska. Okei, oma pahameelt võin küll vabalt väljendada, aga armastust ja hoolivust ei oska ma sõnadesse panna. Ilmselt on see tingitud asjaolust, et ma pole oma lapsepõlves sellist suhtumist näinud (ei, ma ei tee siin etteheiteid oma vanematele ega kellelegi teisele). Samas tahaksin ma ise küll kuulda, kuidas teine pool minust hoolib. See on selline suletud ring, et ise tahan üht, aga sama vastu pakkuda ei oska või ei suuda. Samas, kui Eerik ütlebki mulle, et ta mind armastab või ütleb midagi muud armsat (temagi ei ole just kõige osavam sõnasepp), siis ei oska ma sellele kuidagi reageerida. Tunnen ennast nii kohmetunult ja üldse mitte hästi. Noh, see on selline tunne, kus tahaks kuidagi tänada või samaga vastata, aga ei suuda neid sõnu üle huulte lasta.

Natukene naljakas on see, et kui ma täiskasvanud inimesele ei suuda neid kolme kõige ilusamat sõna öelda nii sageli, kui võiks, siis lapsele võin ma seda korrutada päeva jooksul mitmeid kordi. Näiteks enne Everoni magamajäämist annan talle alati musi ja sosistan vaikselt, kui kallis ta on ja kui väga ma teda armastan, aga vot Eerikule ma sama öelda ei oska. Ma tõesti ei tea, millest selline valehäbi tekkinud on, aga see lihtsalt on nii. Kas võib sellegi panna eestlasliku häbelikkuse ja kinnise oleku arvele?!

Vähemalt niipalju olen ma ajaga arenenud, et kui ma tahan, et teine pool midagi teeks, siis suudan seda väljendada viisakalt, kasutades palun ja aitäh. Mitte et ma varem oleksin oma soove kuidagi (väga) ebaviisakalt edastanud, kuid need kaks lihtsat ja tänuväärset sõna ei olnud just kuigi sageli minu sõnavaras.

Tänu sellele, et olen nüüd ema, olen suutnud endale ka pisut rohkem tänamise ja kiitmise kunsti selgeks teha. Mis sest, et Everon on nii väike, et õieti veel aru ei saa, kas ma kiidan teda väikeste edusammude eest või mitte, aga ma tunnen, et pean seda tegema. Iga väiksemgi edusamm - keeramine, haaramine, roomamisliigutused - on kiitmist väärt. Ja endalegi üllatuslikult, mul ei ole kahju või häbi teda kõva häälega kiita. Aga taaskord, ma ei oska neid samu sõnu edastada täiskasvanule, Eerikule, kes on minu abikaasa. Nii imelik kui see teistele ka ei tundu.

Arvan, et sõnadel on väga suur jõud ja me võiksime sõnade väge kasutada tunduvalt sagedamini. Püüan ennast parandada ja ajapikku loodan, et suudan ka suurematele inimestele sõnadega hoolivust näidata. Ühtlasi püüan end arendades ka Eerikule sama asja süstida, et me koos saaksime lapsele näidata, et tunnete väljendamises pole midagi piinlikku ega ebaloomulikku.