Kutsusime teid üles jagama enda kogemusi tugiisiku rollist sünnitusel. Palusime teil rääkida, kuidas sai tugiisik teid aidata ja kui tähtis see oli? Kas see oli pigem emotsionaalne või füüsiline tugi?
Siin on meie lehe kasutajate kogemused:
Pesukaru:
Juba raseduse alguses tahtsin, et mees tuleks kaasa ning lõikaks nabanööri läbi. Eelkõige tahtsin ma, et ta näeks mismoodi naised peavad kannatama.
Kui olin valudes, aitas ta mul neid leevendada. Käis dušši all kaasas ja lasi vett seljale. Sünnitustoas oli ta koguaeg ning üritas rahustada. Kuna olin magamata ja suurtes alaseljavaludes, ajasin suust totaalselt iba välja ning ei osanud kuidagi valudega toime tulla. Tema aga tegi veidi kurjemat häält ning ütles, et kõik on hakkama saanud, saan mina ka. Aitas ka tema nimmepiirkonna massaž meeletult hästi. Kui sünnitamiseks läks, surus tema minu pead rinnale ja andis hapnikku seni kuni arstid kolmekesi minu jalgade ja alaosaga tegelesid. Kui laps oli sündinud hakkas mees nutma ning tegi mõnusa musi. Seejärel lõikas nabanööri läbi oma värisevate kätega ja läks korraks palatist välja. Tagasitulles anti talle laps ning hakati mind kokku lappima. Tema aga läks lapsega koridori peale selleks ajaks. Järgmisel päeval haiglasse tulles tõi korralikku süüa-juua sest haigla hommikusöögid olid tõsiselt vastikud. Alati meid vaatama tulles võttis lapse ja tegeles temaga. Praeguseks on nii, et kui laps viril ja anda isa kätte, on kohe vaikus majas. Kindlasti võtan ta ka järgmisele sünnitusele tulevikus kaasa.
MerleTorim:
Minul oli sünnitusel kaasas abikaasa. Ta oli toeks mulle nii vaimselt kui füüsiliselt. Mul oli kohe algusest peale soov, et keegi kaasas oleks. Keegi , kes toetaks mind ja aitaks mul hirmudest üle olla. Abikaasa sai sellega väga hästi hakkama, KIITUS !
Meile mõlemale oli see esimene kogemus.
Abikaasa oli väga toetav. Mulle meeldis temaga vestelda, vesteldes viisime tähelepanu valult ära. Lisaks rahulikult olles, leidsin õige hingamis rütmi, mis väga palju kaasa aitas. Pinges olles poleks ma seda valu üle elanud. Me tegime nalja ja nautisime seda aega.
Kahetsen seda, et palusin väljutusperioodiks abikaasal välja minna. Olime selle juba kodus kokku leppinud. Arvasin , et see osa on nii jube , et ei mina ega abikaasa ei peaks vastu 
Eksisin , kahetsen siiralt. Igapäev mõtlen, et kui armas oleks olnud , kui abikaasa oleks nabanööri läbi lõiganud . Abikaasa on ise ka hiljem öelnud, et oleks võinud...aga jah...hilja juba.
Nüüd tean, et kui meie pere peaks veel perelisa saama, siis abikaasa on koguaeg minu kõrval ja ma ei lase teda kuhugile
Siit ka soovitus teistele sünnitajatele. Võtke oma kallis abikaasa sünnitusele kaasa, kui võimalik. See on kogemus kogu perele ja hea hiljem meelde tuletada seda omavahel olles
Ning kauneid hetki uue pereliikmega 
!! Hoidke kaamera koguaeg ligi ja jäädvustage ilusaid hetki
AlmersJane:
Minul oli sünnitusel kaasas elukaaslane. Kuna sünnitamine oli mulle võõras ja täiesti uus kogemus, oli väga vajalik ja lausa kohustuslik, et ta mu kõrval sellel hetkel oleks. Eelkõige oli ta mulle toeks sünnitamisel vaimselt. Pidevate tuhude ajal ja valude ajal sain ma vähemalt kellegagi rääkida, et mitte mõelda valudele ja teistele hirmudele. Elukaaslane oli ise ka natuke mures, sest meie mõlema jaoks oli see uus kogemus.
Elukaaslane oli minuga kogu see aeg. Ma lihtsalt ei tahtnud, et ta minu kõrvalt lahkuks. Kartsin end tunda selles olukorras üksinda. Ta oli väga palju mulle toeks., vesteldes minuga ja rahustades mind. Järgmisele sünnitusele (Ilmselt Aprillis) soovin ma samuti oma elukaaslast endale toeks. Kahekesi on palju kergem see läbi elada ja nagu öeldakse "Jagatud mure on pool mure" .
Soovitan kõigil sünnitajatel võtta kaasa just elukaaslane või siis keegi väga lähedane isik. Koos on alati kergem!
KarmenKukk:
Minul ei olnud sünnitusel kedagi kaasas, otstasin tol hetkel millegipärast minna üksi. Tagantjärele mõeldes ooli see väga vale otsus. Kui peaksin uuesti sünnitama võtaksin kindlasti kellegi lähedase kaasa, kuid ei ole arvamusel, et see peaks just lapse isa /abikaasa olema.
Eveliiy:
Minul oli sünnitusel kaasas mees. Juba raseduse ajal teadsin, et ta tuleb minuga kaasa. Sest tahtsin, et ka tema saaks sellest tähtsast sündmusest osa, kui sünnib meie poja. Muidugi tahtsin teda kaasa ka selleks, et see oli täiesti uus ja võõras kogemus. Kuna see oli uus ka mehele, siis eks mees ka ikka pabistas kas suudab ikka lõpuni mu kõrval olla, aga kõik läks hästi ja ta sai ka läbi lõigata nabanööri
Ta aitas mind väga palju just oma sõnade ja kohalolekuga.
Kindlasti tuleb ta ka siis kaasa, kui ees on ootamas uus sünnitus
Hellik27:
Esimesel sünnitusel oli minu kõrval minu esimese lapse isa ehk siis toonane abikaasa. Pidas ilusti vastu ja toetas mind väga, sünnitus oli tiba pikk ja raske minule kuna laps käis edasi -tagasi sünnitusteedes ja kuidagi ei soovinud välja tulla. Mees hoidis mul pärast üht jalga kinni millega ma arsti ribidesse togisin -muidugi tahtmatult, jalg lihtsalt hakkas valust tõmblema. Kõige armsam oli see hetk kui ta nabanööri läbi lõikas, kõikse aeg oli ta minu kõrval, pärast ka mitu päeva ühispalatis. Tegeles lapsega palju, tõi süüa meile ja käis ka mähkmeid vahetamas. Kuna mind lõigati palju siis oli mul raske liikuda. Hea oli,et ta mul toona kaasas oli.
Minu teisel sünnitusel olin ma üksinda. Oli päris lihtne ja üsnagi kiire sünnitus,arvestades esimese sünnitusega ja ühtegi arsti ma jalaga seekord ei toginud 
Nüüd on tulemas kolmas sünnitus, kindlasti võtan kaasa lapse isa ehk oma abikaasa.Kuna meie elu on alles värske ja uus siis kohe raseduse alguses leppisime kokku,et ta on minu kõrval ja lõikab nabanööri läbi. Sünnitustähtaja kuupäeval on tal küll tööpäev, aga ta juba hoiatas ülemust pikalt ette,et kui see päev peaks saabuma mil ma haiglasse minema pean siis saab ta töölt minema ,et olla mulle toeks ja minu kõrval Kiitus mehele kes tahab minu ja meie ühise lapse sünni juures viibida ning kiitus mehe tööandjale,et ta lubab mehel minu kõrval olla sel tähtsal päeval.
Nüüd vaja vaid selleks ajaks lapsehoidja leida kes suuremaid lapsi vaataks see aeg kui mina haiglas vennat ilmale toon Lapsed väga väga ootavad millal venna sünniks. Tütar lubas oma kassast enda raha võtta ja minna poodi vennakesele vankrit ostma
Lapsed on nii armsad ja siirad oma mõtlemisega
silts610:
Meil oli plaanis, et mees tuleb sünnitusele kaasa. Isegi, kui selgus, et lähen plaanilisele keisrilõikele, tahtis elukaaslane kõrval olla. Juhtus aga nii, et opipäeval oli mees nohune ja seetõttu operatsioonisaali polnud hea mõte tulla. Tagantjärele olen rõõmus, et teda seal polnud. Kuna midagi ilusat selles väljalõikamises polnud ja minu algset hirmu poleks mees saanud leevendada, hästi oskas mind lohutada hoopis anestesioloog, kes täpselt kõik ette rääkis, mis juhtuma hakkab ja üllatusi seetõttu polnud. Mees sai ukse tagant laste häält kuulda ja nendega koos olla, kui mind õmmeldi. Olin selle korraldusega väga rahul
AUHHIND
Huggies ® Newborn - vastsündinu esimesed mähkmed koos niiskusindikaatori ja spetsiaalse taskuga!
Selle saab endale - pesukaru
Palju õnne - saada enda andmed ( smartposti asukoht ja mobiilinumber, või selle puudumisel postiaadress) meiliaadressil: greetel@emmedeklubi.ee
Aitäh kõigile, kes oma kogemusi jagasid!
Emmede Klubi
