Enda tutvustamine on tekitanud minus alati kerget närvilisust ja peas jutu valmis mõtlemist. Ning siis selle peas ketramist ja ketramist kuni tuleb ükskord minu kord killuke endast teistele ette kanda. Ning seda kõige paremas võtmes, sest noh.... kuidas ma ikka alustan sellest, et olen maailma kõige kärsitum...
See-selleks. Minu nimi on Kätlin ja ma olen uhkusega kodune ema. Mul on kaks last- sõjakas eas printsess Mateenkõikeise ja tuttuus beebipoeg, kes on maailmarahu etalon. Tegelikult ei ole eelpool mainitud kodanikud mitte ainult minu, jagan neid oma kullakalli abikaasaga.
Ma armastan naturaalsust ja looduslähedust. Kohati tunnen, et ujun veidi vastuvoolu. Mulle meeldib kõik, mis paneb mõtlema ja arutlema. Kuulan tihti oma südame häält ja usun, et mõttel on jõud.
Olen alati sellistes "tutvustusvoorudes" öelnud, et ennast kirjeldada on raske- öelge hoopis teie missugne ma eemalt paistan ja siis ma ütlen kas mina ka tunnen, et just selline ma olen. Alles siis õpime üksteist tundma. :)
Aga teiega jõuame me veel tutvuda küll, risti ja rästi, otse ja põiki, sest teemasid mida Emmedeklubis arutada on kuhjaga. Ja natukene veel peale kah.