Elli 5 kuud
Enne sünnitust oli hirm ja ka ootusärevus. Hirm, kuna ei teadnud, kas jõuan õigeks ajaks haiglasse, kuna 1h ikkagi autosõitu haiglani. Ja teiseks ka ootusärevus, et kaua valudes olen. Kuidas saan märku, et nüüd hakkas sünnitegevus peale, mitte ei ole järjekordsed libavalud. Kaua ma valudes olen ja kui tugevad need on. Kui kiirelt saan lapse välja pressida ja ega ma ometi õmbluseid ei saa. Eelmistega sain ja see paranemine oli kohutav.
Kuna sünnitasin riigis, mille keelt oskan vähe, siis plaanisin teha ka sünniplaani. Plaani tegemisele ma aga ei jõudnudki. Kuidagi venis ja ei osanud ka midagi kirja panna. Mõned mõtted olid aga paberile ei kirjutanud. Nt vannis sünnitamine. Tahtsin seda kogeda. Kuna aga sünnitustuppa sain allespeale 21h peale valude tuöemist, siis ega ma enam vanni ei tahtnudki. Nii, et sellest ei oleks mingit tolku olnud.
Meest ma sünnitusele ei tahtnud. Ei tahtnud ühtegi tuttavat. Mulle tundus parem see, kui saan rahulikult omas nö mullis olla ja valutada. Mees oleks tüliks olnud, kuna tahtsin vaikust. Teiseks ei tahtnud, et mees näeks, kuidas ma valudes piinlen. Kuigi lapse nabanööri võinuks küll läbi lõigata.
Minu soovitus on teistele rasedatele see, et ärge pabistage. võtke nt oma lemmik muusika kaasa, et see aitaks lõõgastuda. Kui isiklikku ämmaemandat ei ole, siis võite võtta mõne tugiisiku kaasa, kuna ei tea kunagi, millised arstid on sel ajal haiglas, kui sünnitama lähed. Suures haiglas ei pruugi olla arstidel aega ja tahtmist sinuga enne tegeleda, kui laps hakkab välja tulema. Siis on hea, kui keegi toeks on. Mina isiklikult tundsin, et olen ise piisavalt tugev, et arstidega kasvõi sõdida, et nad abistaksid. Lisaks soovitan enne sünnitama minekut käia selle haiglaga tutvumas, kuhu sünnitama plaanid minna.
