Teenimiskunst

Ma arvan, et teenimiskunst on tähtis oskus mida omada. Me kõik armastame kõrvadega (ja kõhuga..), aga seda peavad ilmestama ja toetama ka teod. Armastus vajab hoolt ja tuge, teda peab kastma ja toitma. Inimene, kellega eluteed koos käiakse, peab tundma, et ta on vajalik, ta läheb korda.

Ja selleks, et ta saaks seda tunda, tuleb tükike endast pühendada sellele, et osa saadud armastusest ka vastu anda ja avaldada tänu. Just tegudega.

Kuna mu abikaasa on mu kindlus ja aitab ning toetab mind absoluutselt kõiges, tahan ma talle enda poolt anda nii palju kui võimalik. Ma tahan, et teda ootaks koju tulles soe söök ja puhas kodu ning mõnikord pisikesed üllatused ja kingitused. Ma ei võta seda kohustusena, ma võtan seda pisikese eesmärgina, et näidata talle kui tänulik ma talle olen selle eest, et ta on just selline inimene nagu ta on.

Muidugi pole ma üliinimene ja kindlasti mitte ei saa ta igal õhtul tulla läikivasse majapidamisse ja mõnikord võtab teda hurmavate aroomide asemel vastu hoopis kärsahais, aga ta saab alati tulla sooja koju, mis on täidetud armastusega ja mis on noh..visuaalselt korras (kui diivani alla ei piilu..).

Meil ei ole meeste- ega naistetöid. On lihtsalt tööd. Teeb see kes tahab ja saab. Tähtis on lihtsalt see, et valitseks kooskõla ja omavaheline tööjaotus. Viimane võiks olla ikkagi paika pandud isiklike eelistuste, mitte sugude järgi.

Meie suhte algusaegadel üritasin ma end katki rebida. Ma tahtsin kõigest väest olla ideaalne, aga ma ei osanud. Ma tahtsin kõigega ise hakkama saada ja ei palunud kunagi abi, sest ma lihtsalt ei teadnud kuidas.. Ja nii mu abikaasa mind õpetas. Õpetas, et abi küsimine ei tee minust nõrka inimest, vaid näitab tugevust, et ma suudan oma nõrkusi teadvustada. Tänaseks ma tean, et toimiv suhe põhinebki harmoonial ja peab seisma kahel sambal.

Ma tunnen, et kui rääkida teenimiskunstist üldisemalt, lähevad kõige rohkem korda just pisikesed igapäevased asjad. Muidugi meeldivad kõigile hommikul voodisse toodud vahvlid koos aurava kohviga, aga minu jaoks on täpselt sama südantsoojendav see kui abikaasa paneb pesu kuivama, sest ma unustasin (ja ei hakka selle peale virisema), sõidab uuesti poodi, sest unustas mu lemmikjogurtit osta, paneb pessu pluusi, mille ise unustasin pesukorvi visata. Just selliste asjade märkamine ja tegemine on see, mis teeb teenimiskunsti tõepoolest kunstiks :)