SÜNNITUS: "Kallis, pane muule nina kinni!!!"

„Kuule, paneme ikka minu pulmakleidi kuhugi. See ripub juba 4. augustist saadik siin ukse peal. Tahaks, et laps tuleks ikka ilusasse kohta, kus oleksid kõik asjad oma koha peal“, - ütlesin ma mehele esmaspäeval, 10. detsembril 2012. Mees arvas küll, et ma oma koristamises olen juba hulluks läinud. Aga ikka  nõustus, see on ju kergem, kui raseda naisega vaielda...

Niimoodi hakkaski meie esmaspäev – ledsime kleidile kohta, panime suvejalatseid karpidesse... Kogu selle töö jooksul hakkas mu selg veidikene valutama ja kõht läks pingesse tavalisest sagedamini. Aga ma ei pöördunud sellele tähelepanu. Noh juhtub küll ju mitterasedatel ka, mis siis sellest, et mul tol päeval oli juba 39 näd + 6 p...

Mehel hakkas tol päeval tööpäev kl 14. „Ära sa sünnita, enne kui ma koju tagasi jõuan“ – ütles ta minu kõhule. „Ok“, - ütlesin mina. Ega me ilma issita ei saa hakkama.

Mees läks tööle. Mina siis, endiselt vaimustuses ja hoos, pesin külmkapi ära ja terve korterit veel. Sõin siis natukene ja läksin vanni. Selg valutas endiselt. Ma pesin juukseid, tegin maski näole... Mul ei olnud küll plaanis veel sünnitusmajja minna, kuid igaks juhuks tahtsin valmis olla. Mis sellest, et keegi ei pane seda tähele... Niimoodi möödus kaks tundi. Vannist välja tulles avastasin ma, et  limakork on tulnud. Otsisin siis googlist programmi, mis arvutab tuhude sagedust. Jälgisin siis sellega enda valusid, ja nägin monitori peal: „Te võibolla sünnitate. Minge sünnitusmajja...“

Kell oli 18 läbi. Mees jõudis koju. „Kuule, hakkame vist sõitma.“ „Kuhu?“ „Sünnitusmajja.“  „Misasja?! Ma ei ole valmis veel!“ „Mul on homme tähtaeg, kuidas sa valmis pole? Mine ruttu pese ennast nüüd, söö ja siis läksime.“

Kell 19:30 olime juba kohal.

Meid kohtas seal üks naisterahvas sõnadega „Valutab või?“... Ma mõtlesin siis: „Ei, niisaama tulime vist. Kodus oli igav.“ Muidugi valutab! Tehti KTG ja võeti haiglasse. Kell oli 20:00, 6 tundi enne uut maailmakodaniku sündi.

Kõik edaspidi toimunu tundub praegu ühe hetkena. Ise meedikust inimene, olen praktikal näinud epiduraalkanüüli panekut. Arvestades kõrvaltoimeid, olin kindel, et seda ma küll ei soovi. Ja saingi hakkama ilma selleta. Kõige paremaks osutus just see valutustamisviis, millesse ma pole uskunud – steriilse vee süstid naha alla nimme piirkonnas. Heaks oli ka soe vesi.

Ma olen alati tahtnud sünnitada talvel. Ja nii see juhtuski.. Oli öö, väljas pime ja natuke külm –umber 5 kraadi külma. Sajas ilus ja rahulik lund. Tuhude ajal ma vaatasin seda, vaatasin üksikuid inimesi öösel polika ja haigla vahel. Oli tõiesti ilus ja rahulik. Parim aeg maailma tulekuks.

Kõige raskem aeg sünnituse jooksul oli see, kui oli väga suur soov pressida, aga ämmaemand veel ei lubanud. Ta pani mulle ka pidevalt KTG. Selle tõttu ma ei saanud ennast liigutada just kõige raskematel hetkedel, mis kestsid kokku 3 tundi. Nende ajal oli mees minu suur abiline. Ma pigistasin tema kätt, kriimustasin, hammustasin ja tõmbasin juukseid. Järgmisel päeval ta näitas sõpradele oma „haavandeid“ suure uhkusega.

Ilma meheta ma ei saaks hakkama ka lõpusirgel  - väljutusperioodil. Mul kuidagi ei õnnestunud õige hingamine, kuna kogu õhk tuli ninast välja. Nii et me tegime niimoodi: ma sosistasin: „Nina!“, mees pani minu nina sõrmedega kinni ja hoidis. Niimodi edenes sünnitus palju paremini. See tundub naljakas praegu, aga tol hetkel küll polnud naeruväärne.

Ja siis tuli lõpuks meie väike tütar! Kell oli 02:01, 11.12.2012. Väga ilus kuupäev ja sünniaeg, onju?

See oli tõiesti kõige parem hetk minu elus. See hetk, kui ma tundsin end täiusliku naisena. Ja kõige õnnelikumana. Tütart pandi kohe mulle kõhule. Ta oli pisike, märg ja vaatas mind oma suute hallide silmadega... Ma silitasin tema pead, ja ei uskunudki, et nüüd, nüüd ma olen ema! See oli absoluutselt parim elamus minu elus! Ma mõtlesin, et hakkan nutma, aga pisaraid polnud.

Niimoodi hakkas meie uus elu, kui meie väike perre tuli uus liige – meie tütreke Alesja.