Palju-palju armastust

Öeldakse, et armastus käib kõhu kaudu. Eks ta kindlasti ka käib, sest kes see ikka näljasena veel armastusestki mõelda jaksaks. Mina arvan aga, et armastus peitub ka sõnades.

Just selles milliseid, kuidas ja mil viisil öelda. Ja kõik need sõnad, millega oma armastust edasi anda, on minu jaoks nii tähtsad. Nii need, mis kõlavad mu enda suust, kui ka need, mis tulevad abikaasa huulilt. Rääkimata sellest, kui üks pisike (no lähtume turjal istuvatest aastatest, mitte jetiga võrreldavast jalanumbrist..) tüdrukutirts jookseb mu hommikul pikali, hüüdes "emmme, kallli, temmm". See viimane on siis tema tõlgendus sõnadest je t'aime.

Mul on alati kurb, kui kuulen, et keegi ei avalda oma lähedastele armastust. Need 3 sõna, mis on niivõrd erilised, on samas ka niivõrd lihtsad. Ma julgen pakkuda, et ütlen nii selle maja peremehele, kui ka oma kahele tütrele päevas vähemalt kümme korda, et neid armastan. Sest ma tahan, et nad teaksid. Kuigi ma ju tean, et nad seda ei unusta, soovin ma seda neile lihtsalt alati meelde tuletada, sest ma tõesti armastangi neid niivõrd palju, et see ei mahu mu sisse ära.

Armastusavaldused ei ole aga ainsad sõnad, mis kuuluvad kellestki hoolimise juurde. Armastus, nagu kõik muu siin ilmas, vajab hoolt. Hoolt ja tunnustust.

Ma ei räägi oma perele ainult sellest kuivõrd ülevoolava õnnetundega nad mind täidavad. Ma räägin neile kui tublid nad on. Ma vaatan päevast päeva kuidas üks mu allameetristest aina areneb, õpib uusi asju. Ja teate mis? Ma ei väsi teda kiitmast. Ei väsi talle ütlemast, kui ta millegagi hästi hakkama saab. Ei väsi teda tänamast, kui ta oma jogurtitopsi prügikasti viib, kui ta aitab lauda katta, kui ta väikesele õele teki peale paneb.

Samamoodi ei väsi ma kiitmast ega tänamast abikaasat, kes saavutab aina rohkem, kes laseb mul öösiti nii palju puhata, kui võimalik, kes on abiks absoluutselt kõiges, mida võimalik ette kujutada.

Ma tahan, et nad teaksid kuivõrd uhke ma nende üle olen. Kui uhke ja tänulik.

Me oleme abikaasaga nõus, et teineteist tuleb austada ja sellest tuleneb ka meie sõnadevalik suhtlemisel. Me ei kärgi, me ei nõua, me ei käsi-me palume. Ma ei ütle oma lapsele, et ta mulle midagi annaks. Ma palun kas ta saaks seda teha. Me oleme selle kohta saanud halvustavaid kommentaare, ent need ei morjenda meid, sest meie jaoks on selline suhtlusviis sobiv ja viisakas.

Ma loodan südamest, et me lastest kasvavadki viisakad ja head inimesed. Inimesed, kes ei karda väljendada ei tänu ega armastust.

Seni kuni nemad aga alles kasvavad, kavatsemegi neid juhendada, aidata, suunata ja toetada. Täpselt samamoodi ka teineteist. Ja iga päeva lõpetame me jutustades ja öeldes, et teineteist armastame. Sest nii ongi kõige parem magama jääda.