Minu unistused

Mõni aeg tagasi unistasin ma ainult sellest, et saaksin rikkaks, kuulsaks, targaks, ilusaks. Laste sünniga unistused muutusid. Tähtsaimaks said nemad.
Nii unistan nüüd neile parimaks emaks olemisest. Esimene lapse kõrval asusin edasi õppima (laps oli siis aastane). See andis teatud vabaduse, võimaluse rutiinist väljuda. Ma olin justkui uuesti sündinud ja avanenud sellele imelisele tundele olla lapsevanemaks. Sama effekt tekkis tööle minnes. Päevane eemalolek tekitas ikka ja jälle selle tunde - olen õnnelik selle tirtsu emaks olemisel.
Nüüd saab teine põnn 1,5 aastaseks ning on endiselt veel öösel rinnalaps (kuigi vaikselt juba võõrutame). See, et ma seetõttu pole terveid öid magada saanud, mind nii väga ei häirigi. Aga, tunnen, et oleks vaja sellest rutiinist välja astuda. Vajaksin võimalust korraks eemale astuda, olla mõni päev eemal, et tajuda oma õnne. Vahel taipame seda paremini eemal olles.
Veel tunnen, et meil mehega koos on vaja seda ühte tundigi, päeva, õhtut, ööd, kus saaksime taas kahekesi olla. Päris egoistlik, aga jään endale siiski kindlaks, et kui vanemad ei ole õnnelikud, siis ei saa ka lapsed seda olla. Lugesin kunagi artiklit selle kohta, kuidas peale teise lapse saamist sagenevad abielulahutused, lahkuminekud. Tookord ei saanud mina sellest loogikast aru. Nüüd kahe lapse vanematena on meilgi päris keeruline leida aega teineteisele. Kuigi me suhe ei keksi kuskil kuristiku serval, on tunda et senine elukorraldus on mõjunud meie omavahelistele suhetele.
Praegu unistangi, et me läheksime korraks sellest rutiinist välja. Alustuseks teatrissegi, mis võiks lõppeda väikse jalutuskäiguga linnas, rannas... Suvel pakiks autosse telgi, magamiskotid, sõidaks kasvõi kahekümne kilomeetri kaugusele kodust ning naudiks üksteise seltsi, lõket ja ilmselt kiruks sääski. Aga oleksime ikkagi koos.
Tean, et lapsed on vanavanemate juures hoitud ja hoolitsetud. Lastegagi on sellised retked fantastilised, aga ainult kahekesi olles oleks see natukene nagu armumise aegu.
Usun, et tunneksin end taas selle emana, kellel on jõudu õhtul muinasjuttu lugeda, pärast mehega juttu ajada või jalgpalli vaadata ning hommikul peaaegu puhanult ärgata, sest öistest ärkamistest ei ole meil siin vist küll ükski ema veel pääsenud.
Unistan veel võimalusest lapsega kauem kodus olla, tahtejõust, mis aitaks õpingud lõpetada, jalgrattast, lotovõidust, unistan ajast, mil saan taas lugeda, kirjutada, pühenduda enda sisemistele huvidele. Unistan tasakaalust enda sees, kus leian energiat nii laste, mehe kui ka iseenda jaoks.

Unistustest sai nüüd palju kirjutatud. Aeg, mis ainult mulle kuulub on õhtutunnid, kui lapsed magavad ja mees on tööl. See on hetk, kus otsin välja lemmik ajakirja või raamatu, vaatan filmi või lahendan ristsõnu. See on aeg, mil kirjutan meile või istun niisama ja naudin mittemidagi tegemist.