Minu laste sünd ei olnud üldse ootamatu, kuna see oli planeeritud. Nimelt ootasin kaksikuid ja kuna nad olid mul juba täitsa suured, otsustas arst, et paneme kirja plaanilise keisri. Sain ise kuupäeva valida, milleks sai 13. mai. Olgu selle ebausuga, kuidas on, aga minu arust on see nii kaunis number, eriti nüüd :) Eelmise päeva õhtul pidin haiglasse minema, et hommikul saaks mind ette valmistada. See oli vist üks mu pikemaid ja üksildasemaid öid seal kõledas valges palatis. Isegi mu tibukesed kõhus ei suutnud mind rahustada. Magasin maksimaalselt paar tundi. Mees tuli hommikul mulle järgi ja nii me siis opisaali poole läksime, mees ebaleval sammul ja mina ratastega voodil. Tunne oli Grey Anatoomias, igalpool sagin ja müra, mina nägin vaid helendavaid päevavalguslampe. Kui mehega oli korraks hüvasti jäetud, vaatas üks õde mind ja ütles, et kui ma kohe maha ei rahune, siis mina küll sünnitatud ei saa. No tore :D Opilaual valdas mind esimest korda surmahirm. Seda süvendas selili olemine, mis mind hapnikunälga jättis. Esimest korda mõtlesin,et mille paganama pärast ma üldse rasedaks jäin? Siis aga hakkas minuga rääkima anestesioloog, kes mu oskuslikult maha rahustas. Kui laste kisa kuulsin, valdas mind õnnis tunne ja mul oli ükskõik, mis nad seal minuga edasi teevad. Sellest kõigest taastumine oli küll raske, aga see on juba teine teema.. Olin oma põnnid kätte saanud! :)
