Minu imetamislugu

14. Aug 23:59 Soffiekas Soffiekas

Minu imetamiskogemused piirnevad kahe lapsega. Olen olnud veendunud rinnaga toitja ning kui meie esiklaps sündis, siis tundus see ainuõige valik. Esimene kuu sujus ideaalselt, kuni põrkusime olukorraga, et peale iga söögikorda väljutas laps sellest enamiku. Perearstile ja meile oli see piisavalt hoiatav olukord ning nõnda maandusin pea kuuse lapsega haiglasse. Mitmed päevad pidevat närvipinget tõi vastuseks, et ta saab lihtsalt liiga palju piima kätte. Luksus missugune :) Kuid sellest hetkest olin ma ise vaimselt nii katki, pidev rindade tühjaks pumpamine, et laps liialt kätte ei saaks ning paanika erinevate häirete ees viis peatse piima kadumiseni.

Olin õnnetu, leppisin olukorraga, kuid olin õnnetu.

Neli aastat hiljem sündis meie pesamuna. Olin selleks hetkeks ise tasakaalukam ning läksin võidukalt uuesti vastu imetamisele. Kõrge bilirubiini tase ning olematu juurde võtmine peale sündi viisid meid taas arstide kätte, kuid seekord suunati mind kohe imetamisnõustamisele.
Nad ei õpetanud mulle tehniliselt mitte midagi juurde, kuid nad julgustasid ja toetasid mind, et piim tuleb ja kõik läheb hästi.

Läkski :) Minu enda usk endasse ja teiste toetus ning kogemused kandsid mind järgmised poolteist aastat, mil jagus piima põnnile. Ja isegi siis olin sunnitud olukorras võõrutama, mitte põhjuseks polnud piimanappus.

Julgustan uskuma, et iga lugu on erinev, iga rasedus on erinev ning iga lapse imetamine võib olla erinev. Oluline on ema tunnetus ja usk endasse ning sügav isiklik usaldus oma emaks olemise suhtes.