Kõigepealt ma ütlen raamatud. Raamatud on olnud peaaegu et algusest peale minu ja mu lapse suured lemmikud. Neid ei saa kunagi liiga palju ja nendest kuuldud lood elavad üht või teist pidi ikka mõnes mängus edasi. Neist ma rohkem ei räägi.

Vaadates mööda ka pehmetest mänguasjadest, lauamängudest, mänguköögist jmst, mis tõesti on igapäevaselt kasutusel, siis minule endale ja mulle tundub ka, et mu lapsele meeldivad enim mänguasjad, mis sünnivad hetke ajel. Enamasti ei ole need igavesti püsivad, aga seda ei ole ka mängud. Üks vaieldamatu lemmik ja seda juba poolteist aastat (laps hakkab kolmele lähenema) on kindlasti isetehtud voolimismass. Jah, vahepeal vajub see unustusse, kuid seda suurema rõõmuga avastame voolimise rõõmud jälle. Jahu, sool, vesi, õli - õpetusi on internet täis. Lisame juurde mõnd värvi andvat komponenti (kurkum, jõhvikasiirup), kui kodus juhtub olema, ja ongi valmis. Laps võib sellega mängida tunde. Jah, alguses ehk tegime ainult lund. Või lammutasime minu tehtud pallikesi. Nüüd tulevad juba ilusasti välja teod ja pingviinid (kuigi viimaste nägemiseks on kindlasti kujutlusvõimet vaja). Samuti on sellega väga tulemuslik õppida noaga lõikamist. Veeretad ussikese valmis ja puidust noaga lõika palju tahad. Voolimismass püsib külmkapis (olenevalt kuu faasidest ilmselt) nädala või mitmeid kuid ja siis läheb vana komposti ja uus tuleb potti panna. Või saavad vanast kujukesed, mis ära kuivades/kuivatades on suurepärased maalimisalused. Voolimismassi suureks plussiks on ka see, et kõik (ka lapsevanemad ise) saavad sellega mängida oma tasemele vastavalt. 

Lapse suured lemmikud on ka igasugused lapikesed ja rätikukesed. Neid on meie majapidamine küll täis. Neist saab teha ju tekke ja salle ja kleite ja pakkida nendesse kingitusi ja ehitada onne ja katta nendele lauda. Kui üks mäng saab otsa, siis saab kohe alustada uuega. Pealegi, kui külm hakkab, saab siduda need päriselt kaela või endale tekiks võtta. Kõik vähegi üleolevad (ja tihti ka üldse mitte üle olevad) riidetükid on meil pidevalt mõne mänguga hõivatud.

Puidust klotsidest rääkides, siis on meil küll olemas ka suurepärased täheklotsid ja värvilised erikujulised klotsid, kuid igapäevaselt need kasutust ei leia. Nendega mängimiseks peab need ikkagi kapist välja võtma ja siis kokku korjama. Igapäevaselt mängitakse hoopis nt ahju kütteks minevate remondist alles jäänud puutükkidega. Nendest saab samahästi ehitada maju ja torne, kummuteid ja hernehirmutisi. Viimase ehitas laps eile õhtul küll hoopis doominoklotsidest. Jällegi on sellised nö ehitusülejäägid täiesti geniaalne mänguasi. Esiteks on kõik klotsid ju erineva kujuga. Teiseks, kui mäng saab läbi, siis saab need eest ära põletada. Kolmandaks, juba paari aja pärast tulevad ju uued ja jällegi täiesti isesugused klotsid. Eks nendega mängimine on suuresti tulnud ka isa jäljendamisest ja sealt on alguse saanud ka mitmed rollimängud, kus ollakse kas lihtsalt töömees või müüriladuja või katusepanija.

Minu jaoks on oluline, et laps oskaks mängu igalt poolt üles leida. Et oleks võimalik ringi joosta höövlilaastudest lokkidega ja neid seejärel kohe makaronidena mudaköögis toiduks keeta. Et supilusikas saaks olla teelusika ema ja et sammal saab kasvada vuntsideks.

Jättes kõik eelneva meelde, siis tahaksin lisada ühe hetke. Olime parajasti külas. Oli teisi täiskasvanuid, oli lapsi, oli jäneseid. Oli suur õu ja suurepärane ilm. Minu tütar istus vaikides pool õhtut suure hunniku kohalike vilkuv-rääkivate masinatega ja muudkui vajutas ennastunustavalt erinevaid nuppe. 

SIPSTI.EE

BALULA