Lapsele ettelugemine on olnud meie peres alati tähtsal kohal. Me hakkasime enne magamajäämist lapsele lugema juba enne tema esimest sünnipäeva. Jah, alguses olid jutud eriti lühikesed ja lapsele pakkus huvi pigem süles istumine ja piltide vaatamine. Üsna pea hakkas ta aga ka juba jutte kuulama. Kaks aastat hiljem on raamatud ikka veel pigem pildilised ja värvilised, kuid jutud on muutunud palju pikemaks. Õhtune ettelugemine on ka väga mõnus aeg, et lihtsalt oma lapsega koos olla.

Raamatuid on meil väga palju. Üldiselt ei suuda ma üheltki raamatupoe allahindluselt vähemalt ühe raamatuta lahkuda. Eriti eelistatud on Eesti autorite raamatud. Kasvõi lihtsalt sellepärast, et need on Eesti lastele kirjutatud. Sealsed loomad, sealsed sündmused ja sealne keel on lapsele kuidagi arusaadavam kui tõlkeraamatutes, rohkem oma. 

Enamasti on meil kasutusel kahte sorti raamatud. Esiti on raamatud, mis kirjeldavad maailma. Raamatud, kust saab vaadata, kuidas röövikust saab liblikas, kus jänesed elavad, millal nurmenukk õitseb, milline näeb välja lumehelves. Neid saab kasutada päevasündmuste meeldetuletamiseks või nendeks ettevalmistamisel. Teist sorti raamatud on juturaamatud, nii päriselulised kui fantaasiaküllased või luule. Neid me loeme enne lõuna- ja õhtuunesid. 

Lapsele (ligi kolmene) endale meeldivad kõige rohkem klappidega raamatud. Olenemata sellest, kui mitu korda ta neid klappe on eelnevalt avanud, avaks ta neid uuesti ja uuesti. Ilmselt muutuvad tekstid piltidest olulisemaks siis, kui lugemisoskus ka tuleb. Vähemalt temale endale vaatamiseks. Seniks meeldib talle endiselt süles istuda ja kuulata jutte muudkui uuesti ja uuesti. Peaasi, et tema ise saab klappe avada.

SIPSTI.EE

BALULA