Mida mõeldakse mõiste "kvaliteetaeg" all? Pean piinlikkusega tunnistama, et alles mõni aeg tagasi ei osanud ma sellele küsimusele mitte kuidagi vastata. Kui nägin mõnes sotsiaalmeedia kanalis kellegi pilti pealkirjaga "kvaliteetaeg", siis mõtlesin alati endamisi, et mis asi see veel on?! Ma pole kunagi olnud eriti tundeline inimene ja ma ei oska oma tundeid teistele välja näidata. Pigem hoian kõik endasse. Tüüpiline eestlane ilmselt?!
Nüüd aga, kui mul on laps, siis mõistan nii hästi, mida see kvaliteetaeg tähendab. See tähendab minu jaoks aega oma lähedastega. Ilma segavate faktoriteta - telekas, arvuti, telefon. Iga päev, kui olen Everoga koos põrandal pikali, näitan talle mänguasju ja innustan teda vaikselt edasi liikuma, tunnen, kuidas tahaks aja peatada. See ongi minu jaoks kvaliteetaeg, kui kõik on nii nagu peab ja kõik on hästi ja ma tunnen ennast hästi.
Muidugi ei tähenda kvaliteetaeg aega ainult lapsega. See on ka aeg vanemate, õdede-vendade, elukaaslasega. Kellega iganes.
Kahjuks pean aga tunnistama, et seda "meie oma aega" meil Eerikuga põhimõtteliselt enam ei olegi. Enne lapse sündi olime väga spontaansed inimesed. Kui hommikul ärgates oli tunne, et lähme Lätti šoppama, siis sammud sinnapoole seadsimegi. Nüüd aga peab asjad enne kümme korda läbi mõtlema, kui tegutsema saab hakata.
Everon läheb õhtul küll kell kaheksa juba magama, kuid millegi pärast ei kasuta me seda aega ära, et omavahel olla. Me ilmselt oleme mõlemad selles osas üsna kogenematud, mis puudutab kvaliteetaega teineteisega. Me vaatame küll koos filme, kuid see pole ikkagi päris see. Me ju ei ole mõtetes teineteisega, vaid süveneme filmi. Kuigi, parem vaadata koos diivanil mõnd põnevat saadet, kui üldse mitte teineteisega koos olla, arvan mina.
Meil pole välja kujunenud mitte ühtegi traditsiooni, mida koos teha või kus käia. Olen sageli mõelnud, et võiksime mõne traditsiooni endale tekitada. Noh, teate küll, sellise, mis oleks MEIE pere traditsioon. Olgu selleks kasvõi pühapäevahommikused pannkoogid (kahjuks Eerik neid ei söö) või sünnipäevalapse üles laulmine hommikul. Praegu on Everon küll veel nii väike, et nagunii ei saa aru, kui me kuhugi läheksime ja ringi käiksime, aga kui ta juba suurem on, siis oleks ju nii vahva ühiselt midagi teha. Mis see traditsioon olla võiks, seda ma veel päris täpselt ei tea. Eks me püüame midagi välja mõelda. Kuigi ega tegevus ise ju ei olegi nii oluline kui see, et me lihtsalt koos oleksime. Pühendaksime aega teineteisele ja lapsele. Ühised mälestused on ju kõige toredamad. Ka laps saab neid tulevikus meenutada ja rääkida uhkusega sõpradele (sõpradele ilmselt mitte, aga äkki millalgi oma naisele?!), kui tore tema lapsepõlv oli, mida kõike koos tehti ja veel toredam oleks, kui ta saaks kodust kaasa mõne traditsiooni, mida ka oma enda perele tulevikus tutvustada.
