Olen ema 4 lapsele, kellest vanim on juba 23 ja noorim 8-kuune. Lähen oma meenutustes tagasi umbes 10 aastat, mil vanim tütar oli 9, noorem 5 ja tollal pesamuna pojake 3-aastane. Minu mõtted ja meenutused sellest ajast ei ole mingis loogilises järjekorras, nii nagu meenub, nii panen kirja.

Kust vikerkaar need värvid saab?

Jõudis lapse küsimus minuni.

Tean, et kui vihm ja päike mängivad koos….

Kuid vastasin talle hoopis nii…

Kuldne kuu kinkis KOLLASE,

ROHELISE tärkav rohi.

ORANŽ tuli pihlamarjadest,

mida süüa veel ei tohi.

Sai LILLA lapse laululoost,

sügav SININE särasilmadest.

PõsePUNA verev toon

kuumadest suveilmadest.

Laps luges värvid üle,

sai kokku kuus neid vaid.

See seitsmes – HELESININE – 

on ema pehme pai.

Mäletan hästi seda suvesooja pärastlõunat, mil vihmasadu meid korraks õuest tuppa ajas ning kuivad riided märgade vastu vahetatud, jäime aknast välja vaatama. Kui vihmapiiskade võidujooks aknaklaasil enam tähelepanu ei köitnud, vaatasime kaugemale, päris kaugele. Sinna, kuhu üle taeva ilmus eredate värvidega vikerkaar. Ja siis see küsimus kõlaski. Peale meie vestlust, muutus ta aga hoopis üheks luuletusteks paljude seas, mis tekkinud laste küsimustest või siis ajendatud nende joonistustest. Selline on minu mängumaa - armastan mängida lastega ja sõnadega. 

Üsna varakult sai mulle selgeks, et minu väike tütreke on suuresti minu moodi. Elus ei ole ainult selged piirid ja tuttavad teerajad, on tuhanded võimalused teha asju omamoodi, julgeda erineda teistest ning väljendada oma loovust ja fantaasiat mängudes, meisterdades, kasutades selleks kõike lubatut meid ümbritsevas maailmas. Hakkasin teadlikult märkama hetki ja olukordi, mis võimaldaksid tal olla tema ise.  Ühel kaunil päeval kuulsin tema suust: "Lase mul olla laps!" ja seda ei olnud vaja teist korda enam öelda. Lastes on varjul väga palju loomingulisust, kui vaid luua neile igavaid päevi, mil ema-isa ei olegi seltsidaami või kojanarri kombel lõbustusi välja pakkumas. 

Mis on enamusele lastest kõige igavam? Ootamine, ükskõik keda, mida või kus. Kui puuduvad mänguvahendid, siis alates paariaastasest leiab laps tegevust enda või emme kehapilli mängides - minu nina, sinu nina; kuidas lendab linnuke? kuidas vihma käest varju joosta? kuula, mida ütleb tühi kõht? kuidas püüda päikest?  peida oma kehale ära kolm musi jne. Minu laste lemmikuks osutusid kehamuinasjutud, mille tegelased ja tegevused koos välja mõtlesime, aga nende jutustamise ajal peaks lapsel olema võimalus olla mõnusasti kõhuli asendis ning jutustaja istub lapse kõrval, et kogu lugu oma kätega selja peal ära rääkida.

Talvel lumi, suvel liiv ja labidad ning tegevust jätkub pikaks ajaks. Meil on suurest lumehunnikust tehtud muinasjutuloss, kus vapper rüütel käis lumeprintsessi päästmas, kui väike vend oli juba piisavalt mänguealiseks sirgunud. Lumediivan ja söögilaud, millel serveeritakse kivisuppi või oksahautist ning käiakse üksteisel külas. Suvel liivakastis hirmsügavat auku kaevates võib ju tekkida küsimus - kuhu me välja jõuame? Kas me oma teel kedagi kohtame? Milline võib olla elu teisel pool maakera?

Meie pere väikevend avastas juba 5-aastaselt dinosaurustemaailma ja seal ta viibis enamuse oma mänguajast. Dinosauruseid ja neist kõnelevaid raamatuid oli tema toas rohkem kui autosid. Ühel soojal suvepäeval kolisid need suured ja võimsad tegelased aga õue, kus algasid vaimustusest särasilmsel poisil põnevad seiklused ja sündisid haaravad jutustused. Mina sain olla nii pealtvaataja kui osaleja, kui kõrge kivikalju tagant ühel päeval ilmusid esimesed kaks meie maale, kui nad otsisid sõpru, aga leidsid ka vaenlasi, kui neil hoolega kaitstult puulehtede varjus sündisid kivi-munadest pojad jne. 

Mõnikord loob elu ise meile olukordi, kus harjumuspärase reageerimise asemel võib sündida midagi löövat ja loovat. Kord sool mul kukkus maha, ei see teinud paha, kutsus hoopis lapse joonistama. Ja nii ongi meie laste "paberiks" olnud sool, manna, lumi, liiv. Ning "pliiatsiks" kõlbab hästi sõrm, lilleõis, puuoks, leht. 

Kui väikesed üllatusmuna mänguloomad vajasid hädasti ulualust, aga klotse pole käepärast, siis kõlbasid ehitusmaterjalina väga hästi pabertaskurätikupakid. Kui väikevend palus teha endale robotit, siis ajasid ideaalselt asja ära pesunäpid. Kui nukumajja oli vaipa vaja, sai ära kasutada katkised pliiatsid, jne. 

Kas usud, et pimedus võib olla põnev? Kas usud, et pimedus võib olla sõber? Just nii kaduski meie majast hirm pimedas magama jääda, kui ühel õhtul tuule käes õõtsuvast puust seinale tekkiv vari hakkas jutustama lugu. Lugu sellest, kuidas kaksteist kastanipoissi tahtsid külla minna tammetõru piigadele, et neid tantsupeole kutsuda. Kas ja kuidas see neil õnnestus, sellest rääkisin mina oma versiooni. Teistel õhtutel sain olla kuulaja.  Hirmutav on see, keda või mida sa ei tunne. Lapsed vaatasid varje seinal, lõid neist enda jaoks tegelased, andsid neile nimed, panid oma lugudesse ja võtsid oma unenäomaailma kaasa. Õhtud meie majas muutusid rahulikuks ja uinumine vaid kuuvalguse paistel sai peagi loomulikuks.

Meie peres juhtus ikka, et hommikul ärgates seisis toauksel tütreke väikevenna pisike pluus seljas, püksid jalas ja paar kommi paberinutsakusse keeratult käes. Emana ma muidugi tundsin huvi, miks selline riiete valik? Vastuseks sain midagi sellist: "Ma olen täna pisike Peeter, kes läheb metsa uusi sõpru otsima. "Ja kommikott on sul kaasas selleks, et ise süüa ja sõpradega jagada?" "Ei, et ma oskaksin koju tagasi tulla," kõlas vastuseks. Ehk oli see minu tütrekese variant muinasjutust "Pöialpoiss"? 

Meiemoodi soengumoodi võite tulla vaatama, kui lapsele on kätte antud hari, kamm ja ... ei ole patsikummid-klambrid, on hoopis pesunäpid ja pliiatsid. Soenguid tehti nii issile kui emmele, nukkudele ja kaisuloomadele. Eriti lõbusaks mänguks kujunes see siis, kui me hakkasime välja mõtlema, kes me oleme ja kuhu me läheme, et sobiv soeng saada. Nt olen aednik ja lähen lilledefestivalile või olen kosmonaut ja sõidan kuu peale. 

Kooskasvades sai mulle kiirelt selgeks, et meie kodus ei tohi midagi ära visata, sest ühel päeval küsitakse midagi, millest teha linnupojakestele pesa ja käiku läksid lõngajupid. Kui kääridega lõikamine sai selgeks ja lemmiktegevuseks muutus, siis tekkis ikka suurel hulgal paberitükke, mis sobisid hästi jänkudele heinaks või tibudele muruks. Tühjad plastikpudelid  muutusid meie majas paberlilledele vaasiks. WC-paberirullidest meisterdas poja vannitoa seina äärde hobuse. Milline poiss ei tahaks kordki elus olla robot? Minu poja kasutas selleks kõikvõimalikke pappkaste ja kääre ning mitu päeva sai robotit juhendada igasuguseid asju tegema. 

Olen ema, kes on nõus peale mängimist alati koos lastega toa ära koristama, sest meie mängud kulgesid tihti terves elamises, mitte ainult lastetoas.

• Kuidas saada üle jõe (sinine vaip)? Esimene vastus oli, et ehitame silla. Aga materjalideks tuli leida midagi, mis on seal toas olemas. Teiseks pakuti kivid, millele hüpates saab ületada jõe. Lapsed valisid ajalehed ja mäng algas...
• Kuidas ronida kõrge mäe otsa (diivani seljatoele)?  Tekkis arutelu, et meil on vaja kas redelit või nööri. Redeli ehitamiseks leiti suured LEGOklotsid ja sedamööda said ronida mänguloomad. Inimeste jaoks võeti kasutusele püksid ja kleidivöö ning mäng algas...
• Tahan vanaemale sünnipäevaks lilli viia, aga talvel neid ju pole, mida teha? Peagi tekkis elutoa rohelisele vaibale lõigatud paberist lilled ja liblikad ning mäng algas...
• Metsa on tulnud kuri hunt, kes tahab jänkusid kätte saada. Jänkud aga põgenevad hüpates üle kraavi, pugedes läbi põõsaste (ühelt vaibalt teisele ja laua alt läbi, mis kaetud rohelise tekiga). Ja mäng algas...

Nukkudega mängimine ei ole juba ammu enam ainult tüdrukute jaoks. Meie peres mängis nukkudega nii tütar, poeg kui minagi. Ainult meie nukkudeks olid papile joonistatud inimesed või loomad (poja valis siiski koerakutsika) ja nende elu käis kõik meie juhendamisel vihikusse joonistatud majades. Selle mängu juures oligi eeltöö e vihikusse erinevate tubade joonistamine või mööbli kleepimine kõige aeganõudvam, aga mängida oli lust ja rõõm. Liikuda toast tuppa läbi lahtikäiva ukse, laua taga istumiseks, voodis lebamiseks, vannis olemiseks kasutasime sisselõikeid, kuhu siis oma nuku panime.

Kõiki neid mänge mõtlesime välja üheskoos, mängisime üheskoos ja pärast mängu koristasime üheskoos. See oli meie kooskasvamise aeg. Tänaseks on needsamad mängijad jõudnud õpingutega põhikooli ning kasvavad koos meie pere pisikese pesamunaga. Võib-olla võtame siit kasutusele nii mõnegi läbiproovitud mängulise tegevuse, kes teab? Võib-olla leiab meie mängudest inspiratsiooni veel keegi, oleks tore. Sest kui minul on idee ja sinul on idee ning me neid omavahel jagame, siis on meil mõlemal kaks ideed. 

Maris Mägi

SIPSTI.EE

BALULA