Kuidas ma tutvusin oma lapse isaga :)

Kõik see ilus algas selle aasta numbri sees, kui kolasin ringi ühes tutvumisportaalis, hindasin pilte ja olin omas mullis kui äkki ilmus TEMA pilt minu ekraanile. Tema ilusad pruunid silmad ja see pilk oli nii võluv-ma lausa sulasin ja milline naeratus..mmmm... ma hindasin Tema pilti nii kõrge punktiga kui minu võimuses oli, hiljem vaatasin,et Ta oli samaga vastanud..ja nii me teineteist mingi aja pommitasime :) Kuniks võtsin ma julguse kokku ja tänasin Teda heade hinnete eest. Ja sellest hetkest hakkasime me suhtlema. Algul seal portaalis, hiljem edasi skypes, siis lisasime FB-s teineteist sõbraks.. Tema andis mulle oma telefoni numbri,mina pelgasin enda numbrit esialgu anda,ei helistanud Talle,ei saatnud sms-i,lihtsalt rääkisime iga õhtu skypes. Ma juba ootasin millal Tal tööpäev lõppeb ja minuga juttu tuleb ajama. Ta meeldis mulle esimesest hetkest kui Tema pilti nägin ja tundub,et see oli vastastikune. Me rääkisime kõigest,maast ja ilmast, endi minevikust,lastest, ühesõnaga kõigest..mul oli Temaga väga väga hea suhelda, selline kindlus tunne tekkis. Ja siis ,enne jaanipäeva mingi nädal või suts rohkem tegi Ta mulle ettepaneku,et ma võtaks lapsed kaasa,sõidaksime Pärnu ,kohtuksime ja veedaksime jaanipäeva koos. Siis sellest ajast me hakkasime vahetama sms-e ja helistasime teineteisele, õigemini Tema helistas mulle päevas mitu mitu korda ja Ta hääl, jalad läksid nõrgaks, ja kui sms minu telefoni Tema poolt saabus, selline mõnus surin käis alati seest läbi.
 Ja kui Ta siis pikemalt rääkis jaanipäevast ja ikka moosis,et me läheks,oleks Temal uus seltskond kellega koos aega veeta ja saaksin mina ka lastega kodust välja.Oi kuidas ma kaalusin kõike ühte pidi ja teist pidi, arutasin ja mõtlesin ja kaalusin. Põhjuseid oli ju mitu miks ei tahtnud ma minna,
esiteks : ta ju võõras,me polnud ennem silmast-silma kohtunud (skype vahendusel rääkisme küll läbi kaamera aga see ju ei ole see).
 Teiseks : kuidas ma lähen lastega võõrasse kohta, kuidas ma sealt tagasi saan kui mulle ei meeldi seal olla. 
Kolmandaks: Mingisugune hirm oli mul ikkagi hinges, kuna neid imelikke inimesi on kole kole palju.

Arutasin siis sõbrannaga, arutasin lastega. Lapsed muidugi tahtsid minna,kuna ööbimine oli telgis,lastele ju uus ja huvitav kogemus. Ja siis mõtlesin,et ma pole aastaid välja kodust saanud,et äkki võiks ikka minna. Närveldasin ja kaalusin kuni 22.juuni hommikuni kui pidin lõunase bussiga Pärnu sõitma. Eelneval päeval panin IGAKSJUHUKS asjad kokku mida kaasa võtta..alati saab ju lahti pakkida kui minekut ei toimunud.
Tol samal saatuslikul hommikul helistas Ta mulle veel ja uuris ikka,et kas ma olen asjad kokku pannud ja kas ma ikka tulen,kahtlesin veel ikka..aga siis mõtlesin,et mida mul kaotada on, me oleme juba pikalt suhelnud, Ta ei tundu mingi pervert olevat, lastega ka jutustas läbi skype, küsis ikka kuidas neil päev lasteaias läks jne jne.
Mõeldud ja tehtud, võtsin julguse rindu, koti õlale,lapsed käekõrvale ja bussile minek. Jalad värisesid ja tudisesid nagu haavalehed. Terve tee Pärnu (polnud ma ju Pärnus kunagi käinud) närveldasin :D Tagant järgi ma südamest naeran enda pihta :) Ja kui bussist maha astusime, ootasime Teda, lubas meile vastu tulla ja Ta tuligi. Ilus, pikk, sihvakas pruunide silmadega mees, suviselt riides ja APPIIII kuidas ma sulasin,nagu sulavõi. Teretasime viisakalt ja kallistasin Teda,miks ,ma ei tea ise ka :D
Läksime siis kohaliku liinibussile ,ostis mulle ja endale pileti, lastel polnud vaja,nad alles nii noored. 
Istusime üsnagi vaikselt, tibake pelgasin..aga sis mingi hetk tuli julgus sisse...Jõudsime sihtpunkti ja violaaa,sain tuttavaks kohe Tema vanemate ja vennaga ,siis ma veel ei teadnud,et nemad on minu tulevased ämm ja äi ning mehevend :) 
Ja siis mingi hetk läksime sinna kus jaanituld tegime, rahulik koht, üsnagi oma ette, ei maju ega midagi ei old ligidal. Kõik olid autos, telgid ja asjad. Tegime lõkke üles, lapsed olid vasikavaimustuses , kui ma õieti mäletan siis Tema tegi ka sauna valmis (kilesaun-väga hea ,soovitan soojalt ) ,tal oli kaasas ka akutrell,kruvid, õpetas mu pojale kuidas akutrelliga tööd teha, poiss mul 5 aastane, ja hakkama sai. Õpetas ja tegeles nagu oleks nende isa.. Grillisid koos lastega, käisid puid toomas metsa alt.. mina vaatasin neid kõiki heldimusega, lapsed ju olnud isata 4 aastat..ja nüüd,tekkis sellien tuttav kes nendega tegeleb. Mina sulasin Teda vaadates ja siis kui Ta lastega tegeles.  Maru äge oli, me oleks nagu vanad tuttavad ,rääkisime, naersime ja nautisime teineteise seltskonda. Ma pole kunagi sellist tunnet tundnud nagu TEMA minus tekitas tol samal päeval kui ma Tema pilti nägin ja kui Temaga kohtusin Pärnu bussijaamas, see oli armastus ESIMESEST SILMAPILGUST! Ja Jumal tänatud,et see kõik on vastastikune. Ja sealt arenes kõik edasi..järgmisel päeval läksime vanemate juurde..grillisime ja tegime lõket aiamaal,autost tuli muusikat, lapsed ja Tema ema tantsisid ..nagu vanaema. Seda kirjutades tulevad kõik need mälestused meelde ja toovad pisarad silma, rõhutan ÕNNEPISARAD! 
Ja nagu ma ütlesin, sellest 22.juunist sai pm kõik see ilus alguse, TEMA on minu elu ESIMENE ja TÕELINE ARMASTUS, tõesti on, sest see tunne ,see rõõm ,see õnn, see rahulolu, seda ei oska muud moodi sõnadesse panna kui ,et ainult ARMASTUS. Oktoobris sai meist ÜKS pere, abiellusime, pulmad olid rahulikud, vaisked ja pisikesed,rahvas ei tõmmand omal nosu täis ja ei kukkund kaklema nagu osades pulmades juhtunud on. Meie elu on alanud ilusalt ja usun,et see läheb edasi samamoodi. Ja Juuli lõpus jäin ma ootama juba meie kõhubeebit. Jah,ma tean,et nüüd öeldakse,et nii vara ja värki, seda öeldi mulle oi-oi-oi kui paljud kordi. Aga,AGA miks mitte, kui Tita tahab tulla ,siis kätt ette me ei pane, see laps on ju puhas armastusevili,Ta on siia oodatud, me kõik ootame,mina ,abikaasa, lapsed ja tema vanemad.  Kõikse tähtsam on,et mina olen õnnelik,minu lapsed on õnnelikud ja minu abikaasa on MEIEGA õnnelik.  Usaldus, ausus, siirus, teineteise mõistmine, rääkimine, need on armastuse ja õnne alustalad. 


Ja nii tutvusin mina oma tulevase lapse isaga....