Meie lugu algas juba siis kui olime alles lapsed. Veel ennem kui me üksteist näinud olime, räägiti minu värskelt laetud kõneaeg kõik maha, ja seda ei teinud mitte mina vaid suvaline tüüp peolt. Mõne hetke pärast sõideti autoga maja ette ja sõbrad ajasid omavahel veidi juttu. Juba siis panin poisile silma peale :) Aga ei olnud mingit erilist suhtlemist omavahel vaid põgusad laused sai vahetatud.
Talvest sai kevad. Ilm oli ilus, päike paistis, mätas oli kuiv kuid ilm oli tuuline. Mingil põhjusel mida ma enam ei mäleta olin üsna õnnetu olemisega. Olime seltskonnaga väljas kus viibis ka Keijo ( lapse isa ). Olime küll alaealised aga mäletan, et väikesed siidrid sai joodud, ei olnud purjus, kui seda arvate. Võtsin siis kätte ja jalutasin seltskonnast eemale. Kuna viibisime sel hetkel Tartu skatepargis jalutasin mina korraks mõtteid korrastama Laululavale. Peaväravast sisse jalutades pöörasin vasemale ja läksin pisikesest trepist ülesse. Seal on mingi kohakene kuhu saab minna, ei oska täpsemalt seda nimetada. Istusin mina siis ääre peale ja lasin jalgadel alla rippuda ja mõtisklesin omi mõtteid. Kui järsku märkan, et minu poole on oma sammud seadnud see armas noormees, kes on meeletu seltskonna hing ja naljamees. Ja juba ta oli mu kõrval, küsis luba istuda ja pani mulle oma nahktagi peale, et ma ei külmetaks tuulekäes. Istusime seal veel natukene aega, rääkisime juttu ja nii algas meie vahel suurem sõprus, mis edaspidi kestis terve aasta. Praktiliselt igapäevaselt sai kokku saadud ja aega veedetud. Mäletan, et ühel suvisel ööl viibisin öö ka tema juures ja magasin temaga samas voodis. Meile mõlemale imestuseks ei teinud meist kumbki ühtegi lüket vaid lihtsalt olime. :)
Läks veel natukene aega mööda ja kätte jõudis aastavahetus. Selleks ajaks olid minu tunded juba oi kui suureks paisuda ja kuidagi moodi jäin talle musi võlgu. :) Mille pidin aastavahetusel tagastama :) Musi sai ilusti tagastatud ja kõhus lendasid liblikad. Kuid peale südaööd ühel hetkel avastasin, et ta on kadunud. Arvasin, et ta läks paari sõbraga linnapeale aga tegelikult oli ta magama keeranud oma venna tuppa. Mina isiklikult olin väga mures, kuna mulle polnud keegi midagi öelnud ja ma viibisin juba Keijo juures. Oi ma muretsesin ja kui ta ühel hetkel unisenäoga teisest toast väljus, hüppasin talle lihtsalt kaela ja läksime tema tuppa. Kurjustasin veel temaga natukene, et ei tehta mulle niimoodi. Ise muidugi tahtsin teda meeletult suudelda aga ei teinud seda. Ja jäime magama. Möödusid vaid mõned päevad kui ta küsis, et kas ma tahan olla tema tüdruk, et see aeg mis me viimased päevad oleme koos veetnud on tema jaoks väga palju tähendanud ja ta sooviks olla paar.
Sellest hetkest saadik läks mu sees justkui ilutulestik lahti ja rõõmu purskas üle ääre. 04.01.2014 saab sellest hetkest mööda 7 aastat ja need ühed värvikamad aastad mu elus. Sest nende aastate sisse on mahtunud tohutult rõõmu, õnne, kurbust, ühesõnaga kõiki võimalikke tundeid ja olukordi. Oleme kasvanud koos ja kogenud nii palju erinevaid tundeid ja elanud üle olukordi mis enamikke oleks juba ammu lahku viinud. :) Tema oli minu esimene ja mina tema. Käsi südamel võin öelda, et armastan seda meest oma elu lõpuni ja kui elu peaks meid lahku viima siis minu südames on tema jaoks olemas alati see üks ja eriline koht. Olen õnnelik, et just tema kinkis mulle mu esimese lapse, kes praeguse seisuga kasvab mu südame all tublisti ja peaks sündima kõigi arvutuste kohaselt 14. veebruaril.
Aitäh Teile lugemast meie ilusat lookest algusaegadest.
Meeldiv lugeda, et siin ilmas veel on neid paare, kes oma esimese armastusega kokku jäävad 😀