Kahekordne õnn 4 (Üllatused)

Meie peres kasvavad 5. kuused kaksikud Elise ja Erik.

Enne rasedust teadsin rasedusest ja sinna juurde kuuluvast üsna palju ja detailselt, kuna töötasin koos naistearstidega. Ometi on kõik uus ja huvitav, kui see juhtub endaga. Ikka tekivad väga tüüpilised küsimused ja hirmud, millele ma vastust tegelikult teadma oleks pidanud, aga ikka oli kindlam hea kolleegi käest üle küsida. Näiteks, kas seda voolust ikka peabki nii palju olema, kas see hemoglobiinitase on ikka piisav, kas see on normaalne, et mu kõht nii ja nii palju päevas kokku tõmbab? Ega rase ei ole loll ega rumal, ta ei peagi kõike teadma ja vahel on vaja lihtsalt kinnitust, et tulevane ema ei jäta midagi lapsele eluliselt tähtsat märkamata, pigem ta juba märkab siis kõike ja peensusteni :)
Kui rasedusest teada sain, siis lisaks hirmudele sünnituse ja kaksikute ees, painas mind mõte, mis saab minu suhtest. Kuna olen parajalt temperamentne ja emotsionaalne inimene, siis kartsin, et raseduse ajal muutun täitsa hulluks. Kuna oma töös nägin rasedaid iga päev, siis kuulsin ju päevast päeva jutte nutuhoogudest, ootamatutest raevupursetest jms. Ka minu mees ootas, et millal see siis nüüd juhtub, kui teda süüdistatakse alusetult kõrvalsuhtes või üks õhtu koju tulles on korter segi pekstud :) Aga oh üllatust, raseduse ajal olin  ma rahulikum kui eales varem. Muidugi väidavad umbes pooled naised, et rasedus on elu ilusaim aeg ja pole üldse ime, kui tunned end kui seitsmendas taevas. Aga minu rasedus polnud sugugi nii pilvitu. Olles juba kaksikutega riskirase, lisandus sinna juurde rasedusdiabeet, esimese trimestri meeletud peavalud ja suur väsimus, kuna minu kõht paisus ju natuke rohkem kui teistel :). Teadsin ju, et paljudel naistel esineb hommikust iiveldust. Ootasin siis minagi, et no millal ometi see iiveldus algab, kas kõik on ikka korras? Ja kui siis ühel hommikul tuli meeletu kalamarja isu. Nii et pidin tööpausil poodi minema ja endale 200gr seda ostma. Olles selle korraga nahka pistnud, tundsin kohutavat iiveldust. Endamisi siis mõtlesin, et palju õnne, nüüd see algas. Iiveldus EI OLNUD ainult hommikuti, vaid algas hommikul ja lõppes vaid siis, kui magasin. Olgu mainitud, et kalamarja ei taha ma siiamaani isegi näha. Ma ei saanud peaaegu mitte midagi suhu pista, ainult magusamapoolsed asjad läksid alla. Siis aga selgus, et mul on rasedusdiabeet ja ei saanud üldse midagi erilist süüa. Eks ma siis turgutasin end kodujuustu ja tomatite ja muu sellisega. Kui iiveldus möödus, oli kõht juba nii suur, et algasid muud hädad, selja- ja kõhuvalud. Samuti jäi minu raseduse sisse veel kolimine. Kõige selle kõrval aga olin nagu vana rahu ise. Nutsin vist ainult mõnel korral ( see oli ka sellepärast, et vahepeal oli ultrahelis midagi valesti ) ja nautisin täiel rinnal tööl käimise viimaseid kuid. See oli minu jaoks suurim üllatus :).
 Muidugi mälust ei tasu üldse rääkida, kuna seda lihtsalt ei olnud enam. Kirjutasin küll märkmikusse tähtsamad asjad üles, aga unustasin ka seda vaadata või jätsin selle üldse koju kapinurgale.  Samuti käisin ringi mingi totaka naeratusega, kuna bussis ja tänaval sain väga palju tunnustavaid ja heldinuid pilke. Mind hämmastas eestlaste lahkus ja osavõtlikkus.
Kuigi see, et minu mees on lihtsalt parim, mind ei üllatanud, siis tahan teda siinjuures siiski tänada. Olgugi, et ka tema oli täitsa palju süüdi, et ma sellises õnnistatud olekus olin, hoidis ta mind kogu raseduse aja. Igal hommikul olid mul valmis võileivad või jogurt või mis iganes, mida ma hetkel suutsin alla neelata. Enamusi kodutöid jms olid tema kanda. Ma isegi ei pidanud midagi paluma, mina kandsin lapsi ja tema tegi kõik ülejäänud toimetused :) Samuti olid väga abivalmid minu pere ja sõbrad-tuttavad-kolleegid. Kuigi need kõhuelanikud olid mulle niigi suureks kingitusteks, kogesin suurt armastust ja tuge igal sammul. Nii, et kuidas ma ütlesingi alguses, pooled naised väidavad, et rasedus on elu ilusaim aeg. Mina kuulun ka vist nende sekka? :)
Kaunist ootusärevust, tulevased emmed!