Kahekordne õnn 3 ( Sünnitus )

Meie peres kasvavad 5. kuused kaksikud Elise ja Erik.

Sünnitus- iga raseda naise suurim hirm ja ootus. Raseduse alguses kartsin meeletult sünnitust, seda valu ja uudset kogemust. Eks see teadmatus oli, mis seda hirmu põhjustas. Mida raskemaks kõhu kandmine läks, seda enam tabasin end mõttelt, et mis see sünnitus siis ikka ära ei ole (kõik ju kuidagimoodi hakkama saanud), peaasi, et juba läbi saaks. Mees ütles kohe,  et tema tahab ka juures olla. Mina polnud sellest eriti vaimustuses, aga aktsepteerisin tema soovi. Kuna ühe lapsega oli veidi probleeme, pidin enne sünnitust paar päeva haiglas veetma. Sünnituseelses osakonnas oli minuga koos umbes 40 aastane naine, kes vaevles sünnitusvaludes. Et tema tähelepanu natukenegi valult eemale juhtida, ajasime juttu. Sain teada, et tal on see juba kolmas sünnitus ja meest pole tal ühelgi korral kaasas olnud. Kui küsisin, et miks nii, vaatas ta mind hämmeldunult ja ütles, et see on ju naiste töö. Mees ei puutu sellesse üldse, küll ta neile järele tuleb, kui koju lubatakse. Seda oli kuidagi väga kurb kuulda (haiglas võiks ju mees ikka kaasas olla, iseasi, kas ta selle kõige raskema osa juures olla tahab). 
Mingisugust sünnitusplaani me küll ei teinud, kuna kaksikute sünni puhul on ootamatuid olukordi veel enam, kui ühe lapsega ja me ei hakanudki sellega oma pead vaevama. Lapsed olid mul kogu aeg tuharseisus ja millegipärast teadsin ette, et ise ma ei sünnita (nii see ka läks).
Hea ettevalmistuse sünnituseks saab rasedate joogast (Pelgulinna Perekeskuses näiteks). Kes ei oska endale sobivat treeningut valida või kes enne rasedust üldse spordiga ei tegelnud, on see parimaks valikuks, see lõõgastab ja samas saab vajalikud hingamisvõtted selgeks. Tunnistan, et mina sinna oma tervise tõttu ei jõudnud kahjuks.
Kui sain teada, et sünnitan keisrilõike abil, siis suurt hirmu ma ei tundnudki. Olin endale kõik selgeks teinud, kuidas ja mis saama hakkab. Mõtlesin ainult, et lapsed turvaliselt välja saaksid, muu polnud oluline. Aga kui lõpuks opilaual olin, siis oli küll hetkeks surmahirm, mis tuli nagu välk selgest taevast. Kuna mees oli samal päeval veidi nohune, siis teda minuga kaasa ei lastud. Aga tagantjärele mõeldes olen õnnelik, et ta mind sellises olekus ei näinud, sest ta poleks sel hetkel midagi teha saanud:) Tänu toredale narkoosiarstile sain aga ruttu hirmust üle ja selleks ajaks kuulsin juba kahe nunnu nuttu ka.
Soovitus teile, kes te veel ootusärevuses olete, usaldage ennast ja oma keha, te saate sellega hakkama! :)