Kahekordne õnn 2

Kui saime teada, et minu kõhus on kaksikud, siis hakkasime juba varakult arutama, et huvitav, mis tunne see on, kui sinu sees sipleb 8 jäset ja vahel lausa korraga. Kuigi rääkisin beebidega juba täitsa alguses juttu, siis teadmine, et keegi mind seal kuulab ka, tekkis alles siis, kui hakkasin liigutusi tundma. Oli see alles vahva kogemus. Õhtuti silitasime koos mehega kõhtu ja püüdsime ära arvata, kumb seekord meid jala või käega vastu tervitas. Kuulasime ka vaikset kantrimuusikat, et lapsi mitte ära hirmutada ja see oli ka ainus muusikastiil, mida elukaaslasega koos kuulata saame, muidu on meie maitsed erinevad. Kui üksi kodus olin, siis mängisin neile ikka endale meelepäraseid laule ka :) Muusika peale nad väga ei reageerinud, pigem ikka puudutuste peale. Kui nad väga hoogu läksid, pidi issi käe kõhule panema, siis oli varsti vaikus majas.
 Palju küsiti minu käest, et mis tunne see on siis, et kaks korraga kõhus. Vastasin ainult, et ühega ju kogemust pole, nii et ei oska öelda :) Aga julgen arvata, et see pole sugugi valusam ega imelikum, kui ühe lapsega, kuna nad olid mul ikka üpris rahulikud. Rasedana ma väga kärarikastel üritustel ei käinud, et lapsekesi säästa. Aga paar nädalat enne sünnitust käisime Shreki muusikali vaatamas ja seal käis üks pommiplahvatus,mille peal lapsed nii ehmusid, et olid etenduse lõpuni tasa ja liikumalt. Või hoopis nautisid muusikali laule, mine sa tea.
Beebidele ma laulma päris ei hakanud, ei tahtnud neid traumeerida:) Lihtsalt rääkisin oma mõtteid valjult, et nad ikka emme häälega harjuksid. Aga muidugi nad kuulevad seda kõike ja on oluline turvatunde säilitamisel ka pärast sünnitust. Usun, et ka isale on raseduse ajal beebiga rääkimine ja kõhu silitamine tähtsad, tahab ju temagi laste kasvamisest osa saada juba siis, kui lapsed veel emme kõhus on.