Kahekordne õnn

Meil on kodus kasvamas 5. kuused kaksikud Elise ja Erik.

Minu rasedus oli planeeritud. Töötasin ise naistearstidega ja nähes rasedaid säravaid naisi ja hiljem ka õnnelikke emmesid, sain aru, et olen emaduseks valmis. Elukaaslasel oli samuti salajane soov isaks saada.  Rasestusin kiiresti, sain sellest ka ruttu teada, kuna tegin esimesel menstruatsiooni ärajäämise päeval rasedustesti (Mingeid tunnuseid ei saanud nii vara ollagi).  Ajasin mehe kell 5 hommikul  üles ja teatasin uhkelt, et ma ei saagi enam veini juua. Mees vaatas mind hetkeks imelikult, siis naeratas ja ütles, et läheb paneb teevee keema, kuna magada täna enam arvatavasti ei saa:) Kibelesin ruttu ultrahelisse, et näha, kas lapsega on kõik korras. Läksime siis koos mehega 6. rasedusenädalal ultrahelisse, et näha, kas beebi südameke lööb. Seda, mis selgus, ei unusta ma kunagi.. Arst kiljatas äkki "Issand jumal" ja mina suutsin ainult mõelda, et süda ei löö, minu last enam ei ole.  Tegelikult oli seal näha hoopis kahte lootealget, aga südameid mitte. Arst siis üritas meile selgeks teha, et ei tea, mis saab, võib-olla jääb alles üks laps,võib-olla mõlemad, aga võib ka juhtuda, et mitte kumbki... Hinges oli suur segadus ja ehmatus, ma polnud kunagi mõelnudki, et mina võiks kaksikuid sünnitada. Ka ühe lapse planeerimise suureks miinuseks oli majanduslik seis. Kas me ikka saame lapse kasvatamisega hakkama? Oli sellega, kuidas oli, ema ja isa süda palvetas ikka salamisi, et mõlema titaga oleks kõik korras. Kuidas sa siis valid, kes oli planeeritud ja kes mitte?

Paar nädalat hiljem oli uus ultraheli ja selgus, et minu sees kasvab 2 imelist lapsehakatist. Kuulda nende südamelööke oli nii mulle kui elukaaslasele kauniks kinnituseks. Olime ühteaegu nii õnnelikud, hirmul kui ka ärevil. Mis nüüd saab?