Ilusa loo algus. Osa 3

24+6 ja öeldi,et neiu. :)

Raseduse alguses kartsin sünnitust ja seda veel päris korralikult. Mees muidugi rääkis, et ah mis sa ikka kardad ja ära ainult asja üle mõtle. Ja pean tunnistama, et ühel hetkel oligi hirm selle ees kadunud ja üldse kohe mitte ei karda seda sünnitust. Pigem ikka ootan väga ja tean, et minust endast oleneb niipalju, et sünnituse kulgu paremaks muuta. Olen mentaalselt väga valmis selleks sündmuseks ja ootan ärevusega veel viimaseid kuid, et laps kätte saada. Aktiivselt tegelen võimlemisete, vesiaeroobikaga ja hingamisharjutustega ja püüan oma peas neid asju võimalikult palju läbi töödelda. Ühesõnaga hirmu pole, kuna pole sünnitust varem kogenud ei oska ka nagu midagi karta, see ju päris hea. Ootan huviga sünnitust ;)

Päris konkreetset sünnitusplaani paberile veel kirja pole pannud aga omas peas mängin seda pidevalt läbi küll.

Oleme rääkinud sellest küll ja küll, praeguse plaani järgi on sünnituse juures mees täitsa olemas ilusti ja toetab mind. Ise tahaks, et ta ka nabanööri läbi lõikaks aga elame ja näeme, kuidas härral närv vastu peab. :) Juhul kui peaks minema nii, et mees siiski mingil põhjusel ei osale sünnitusel tahan sinna oma väikest õde, mitte, et ta enam nii väike oleks, sünnituse hetkeks juba 17.Oleme lihtsalt väga lähedased ja ta nii tahab teistest pereliikmetest esimesena last näha ja katsuda. Ta aastaid käis mulle peale,et kuna me nüüd Keijoga lapse saame jne. Kuid ideaalis tahan meest enda kõrvale, ta mõjub mulle fantastiliselt ja kui ma peaksin mingis olukorras pea kaotama siis tal piisab vaid mu puudutamisest kui juba rahunen ja tulen maapeale tagasi. Fantastiline mees ma ütlen. (L)