Ma alguses üldse arvasin,et olen endale mingi viiruse hankinud ja ei saanud kuidagi oksendamist ja iiveldust ohjeldatud. Kuna võtsin alati täpselt beebipille,polnud ka mõtet,et võiksin rase olla.Aga kui möödas oli parasjagu juba nädal olin kindel,et asi on just selles.Teekond jätkus günekoloogi ukse taga,kes seda ka kinnitas.Oh seda rõõmu mu hinges :) Väike hernetera polnud küll kuidagi plaanitud aga armastatud esimesest hetkest kui taipasin,et olen lapseootel.
Niipea kui sain aru,et haiguse asemel olen õnnistatud seisundis ,olin ülimalt õnnelik. Olin lausa uhke aga ka väga vapustatud,et läbi kaitse murdis teine. Issi meil ei suutnud uskuda,et meiega niimoodi juhtus. Ja kui ausalt öelda siis ta stressab meil natukene.Arvan,et sellest ajast kui mu kõht kasvama hakkas ja asi reaalseks hakkas iga päevaga muutuma. Ma näen,et ta on õnnelik ja rõõmus. Tuttav kes teda mõnda aega tagasi linnas nägi ja vestles temaga,rääkis kuidas mees oli kiidelnud sellega,et temast saab varsti isa. Ühesõnaga minu süda ja hing kuulub esimesest hetkest sellele lapsele aga härra meil on jätkuvalt veel hirmul,aga rõõmus ;)
Pisikeste ilmakodanikega olin eelnevalt kokkupuutunud üsna vähe.Kõige rohkem muidgi oma õega,kes on minust 7 aastat noorem. Temast ei saanud juba lapsena näppe eemale ja aitasin emal tema eest hoolitseda.Mõnel sõbranna beebisi ikka olin näinud ja võimalusel neid ka sülle küsinud.
Nagu juba mainitud sai siis esmased tunnused rasedusest oli mul hommikust-õhtuni kestvad iiveldused ja oksendamised. Maitsetilli lõhn ja maitse hakkasid mulle väga vastu.Ja muidugi ei saa ära unustada seda,et uni oli koguaeg nii suur ja lõuad ainult laiali vajusidki.
Kiitlesin kohe emale ja õele,et ma olen lapse ootel ja nii õnnelik.Õde nii vahvasti käis minuga esimeses kahes ultrahelis tublisti kaasas. Esimesel ultrahelil poetasin mõned rõõmupisarad ja seda laia naeratust ei võtnud miski mu näolt enam ära.
Mul läks vist midagi valesti ☹