Lapsena olin ma üks paras kallimasin. Pooled koduvideod sisaldavad 90% ulatuses materjali sellest kuidas ma kõiki (ja kõike, endine sõna kõige otsesemas mõttes puukallistaja siinpool!) kallistasin, neile sülle pugesin või musitasin. Tõsi, teatud vanuseni nägi mu kallistamine välja selline, et ma asetasin käed tihedalt ümber kallistatava kaela, mis paneb mind veidi juurdlema kas mu plaanid ikka nii heatahtlikud olid, aga see selleks. Usume ikka parimat, eks!
Aastaid läks mööda, ämblikud tegid puukallistamise liiga hirmsaks ja kaalunumber tõusis liialt suureks, et teistele sülle pugeda ja ühel hetkel avastasin, et endisest kallisõltlasest on saanud keegi, kes hindab väga oma isiklikku ala.
Ma kardan, et teatud määral on selle muutuse põhjustanud ka elukohariigi muutus. Prantsusmaal on inimesed nimelt väga familiaarsed ja teretamiseks tehakse põsemusisid. Seda mitte ainult tuttavate vaid ka võõrastega. Minu jaoks kõige kentsakam juhtum leidis aset tuttavate lapse ristimisel, kuhu oli kutsutud 70-80 inimest ja kui nad kõik sissevoorides mind järjest musitasid. Esialgu tundsin ma end kui presidendi vastuvõtul (ikka selles uhkemas rollis!), seejärel hakkasin muret tundma oma jumestuskreemi püsivuse üle ja peale kolmekümnenda inimese möödumist tahtsin lihtsalt plehku panna.
Kuigi võõraste ja teretuttavate osas olen ma muutunud pigem jäisemaks ja eelistan teretada suusõnaliselt (ja soovitatavalt selliselt kauguselt, et vahele mahuks veel üks inimene), pole mu lähedusvajadus siiski täiesti kadunud ja on kodus täiesti omal kohal. Ma ei kujuta ette ühtegi mõnusamat viisi diivanil lebada, kui abikaasa rinnal oma pead puhates. Mulle meeldib jalutada käest kinni, lebada kaisus ja kasvõi söögitegemise ajal lihtsalt kallistada.
Täpselt sama palju meeldib mulle kallistada ka oma lapsi. No vähemalt seda, kes hetkel lubab. Musitamisega on ka niiviisi, et ma ikka järjekindlalt teen katseid nad oma muside alla matta, aga miskipärast üritavad mõlemad põgeneda. Ühel õnneks veel päris hästi läbi ei lähe.
Füüsiline kontakt pereelus on minu meelest väga oluliseks faktoriks turvatunde ja kiindumussuhte kujundamisel. Kallistamine, paitamine, musitamine, laste sülle võtmine. Need kõik annavad lastele edasi signaali, et neid hoitakse, neist hoolitakse ja kohe kindlasti ei usu ma, et kedagi siin ilma peal saaks lähedusega ära hellitada. Pigem tekib probleem läheduse puudumisel.
Ma arvan, et lapsi tuleb kohelda võrdselt. Nii poisse kui ka tüdrukuid. Laps on laps ja vajab soojus-ning lähedustunnet täpselt sama palju, olenemata soost. Sama kehtib ka nutmisega. On vale keelata poistel nutta ja öelda, et see teeb neist tüdrukud. Ka poistel on õigus oma tundeid väljendada ja mis on nutmises halba, et tüdruk olemist peab kasutama negatiivse alatooniga?
Minnes aga tagasi füüsilise kontakti juurde usun ma, et just see on aspekt, mis annab igale suhtele juurde lisaväärtuse. Mõnikord võib üks kallistus väljendada sellisel määral tuge ja toetust, et seda oleks sõnadega võimatu edasi anda.
