AUHINNAMÄNG BEEBIOOTEL EMMEDELE! Võida Huggies® Newborn mähkmed ja 60 minutiline fotosessioon

Kõige suurem ootus on armastus. Soov pakkuda ja tunda tingimusteta armastust. Kallistada ja musitada oma last ning kaitsta teda maailma kurjuse eest ning saada selle eest vastu naeratusi ja silma sära toovaid mälestusi.
Hirme kohe ei tahaks kirja pannagi! Kartusest, et need täide võivad minna.
Tunnen hirmu teha vigu ning valesid otsuseid. Samuti pelgan oskamatust, vigadest ja valedest otsustest mitte õppimist.
Siiralt loodan, et ootused ja head lootused pääsevad võidule ning varjutavad hirmud enese taha. 😀

Esimene beebi tulemas. 22. nädal hetkel. Püüan tervislikult toituda, piisavalt liikuda ja eelkõige olla positiivselt meelestatud. Püüdes küll liigsest muretsemisest hoiduda, on mõned hirmud ikka. Neid aga ületavad ootused. Loodan loomulikult, et sünnib terve ja tubli laps, keda armastusega kasvatada. 😀

Hetkel on käsil mul 32+3 rasedusnädal ning juba mõnda aega ootan ma väga meie pisipreilit. Sooviksin teda juba katsuda ja kallistada. Seni on kõik näitajad väga head olnud ning loodan ja ootan, et meie tütretirts sünniks terve ja kaunina. Hirmu tunnen pisut vaid eeloleva sünnituse osas, nimelt mitte just selle valu, kuid hoopis ebameeldivuste pärast sünnituse ajal ja hiljem peale sünnitust. Muidugi on hirm ka kas ma tulen toime nii pisikese eest hoolitsemisega ning ega ma midagi valesti tee. Kuid eks lähedased ja vaenamad selle osas juba abi ja tuge pakuvad. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et hinges on suur ärevus, mis kasvab iga hetkega ning ootus näha oma pisikest ja tervet piigat.

Mul on käsil kolmas rasedus ja suurim ootus nagu ka eelnevate rasedustega on,et uus beebi tuleks ilmale tervena. Ning sünnitus mööduks ise kiirelt. Raseduse 3 trimestril olen hakanud mõtlema valudele, see ehk natukene tekitab hirmu. Peaasi, et need sel korral nii valusad ei oleks 😉

Kuna olen esmarase,siis kõige suurem hirm ongi sünnitus. Samas ei tea ka mida karta,kuna pole kogenud. hirm on ka see,et kas kõik vajalik saab ikka ostetud selleks ajaks.Alguses ootasin liigutusi. Nüüd kui need käes on-ootan sünnitust,et oma kõhubeebit rutem näha.

Meie pikki aastaid oodatud ime on peagi sündimas. Mitte kuidagi ei tahtnud ta meile tulla, ootas ja ootas. Ja kui me saime lõpuks omale oma isikliku kodu, otsustas ta, et nüüd on aeg 😀
Lõpuks, kui reaalsus kätte jõudis, et beebi on tõesti kohe kohe meie kätel, tulid seoses rõõmuärevusega ka mõningased hirmud. Kõigepealt muidugi hirm valu ees, kas kõik läheb sünnitamisel õigesti. Iga naine tahaks ju kiiret, kerget ja vähevalulist sünnitust. Teadmatus, mis saab, veidi hirmutab. Ja kui ta lõpuks sünnib..
ta on ju nii pisike, habras ja õrnake. Kuidas me teda hoiame, kas me suudame, kas me saame hakkama, ega me talle liiga kogemata ei tee ja kas me mõistame kõiki ta soove, kas ta saab piisavalt süüa, kas tal on soe, mugav ja hea nagu oli tal kõhuüsas.
Tahaks teda õnnelikuks teha ja õnnelikuna hoida.
Kas ümbritsev keskkond kuhu ta satub, on talle sobiv, kas talle meeldib siin maailmas jne ? Niivõrd palju küsimusi keerleb peas..
Aga ei muretse liialt üle, läheb nagu läheb ja kõik läheb hästi
🌷

Meil on tähtaeg 21. oktoobril, ehk siis vähem kui kahe nädala pärast. Ootan väga sünnitust, selle ees mul mingit hirmu pole, kuigi see mul esimene. Aga selle ees, et mis pärast saab, tekitab küll hirmu. Kuidas ma ikka hakkama saan? Kas kõik on ikka olemas? Selline tunne on, et ma ei oska mitte midagi. Kõige suurem ootus on näha ja katsuda seda imepisikest inimest, kes on nii pikalt minu kõhus elanud. Näha milline ta on, et kas ta on isasse või minusse, kuidas ta areneb ja kasvab.

Minu kõige suurem ootus on, et minu esimene beebi sünniks terve ja ilusa lapsena. Veidi veel oodata! Ootan, et talle meeldiks, mis ma tema jaoks valmis seadnud olen ja veel sättimist, mis terve elu veel ees. Veel ootan ma väga seda aega, mis moodi meie elu temakese järgi kujunema hakkab - kõik on ju uus ja põnev 😀
Otsest hirmu seoses emaks saamisega nagu polegi, olen ise teda nii kaua oodanud ja tunnen, et täiesti valmis selleks. Võibolla lihtsalt kardan neid hetki, kus ta veel väike on ja kui nutab minule teadmatal põhjusel, siis ma olen kindel, et nutan koos temaga 😀 Tegelikult kardan ma ka nime panekut, see on minujaoks nii suur asi, et kellegile terveks eluks nimi mõelda välja 😀

Minu kõige suurem ootus on loomulikult meie esimest väiksekest juba näha ja süles hoida.
Kõige suuremaks hirmuks hetkel ikka sünnitus (juba 38 nädalat täis), et kõik ikka hästi ja loomulikult toimuks. Samuti on üheks kartuseks lootevee puhkemine kuskil väljas ja teadmatus, millal ja kuidas täpselt sünnitus ikkagi pihta hakkab, kuna kõigil see ürpis erinev. 😀

Minu kõige suurem ootus ja hirm seoses emaks saamisega.
Olles alles 12 nädalat rase, on tekkinud igasugu hirmud. Küll olen mõelnud, et rasedus katkeb ja me ei saagi oma esimest pisipõnni. Kuna see oht on möödas, siis nüüd ma juba kardan sünnitust, nabanöör tundub ju nii õudne. Mu elukaaslane tohutult kardab sünnitusele kaasa tulla, mistõttu mina kardan, et mul tuleb see tee üksinda läbida.
Oma väkest pingviinikest ootame me juba niiii väga. Nii tahaks et punu juba paista oleks, kuid sellega läheb ju veel nädalaid aega. Esimene UH on ka järgmisel nädalal, mu mees juba nii ootab seda päeva, et näha seda väikest imet, seal kõhusees. 😀

Minu rasedus on 30n, kõige suurem hirm on vist siiski see, et mees ei jõua sünnitusele on kohale ning peaksin kõik üksi läbi tegema, kardan ka veidi, et kuna see on mu esimene laps siis võib-olla ma ei saa emana eriti hästi hakkama, kuid siis jälle mõtlen, et kõik naised maailmas teevad selle läbi ja küll minulgi õnnestub 😀

Meil siis hetkel 27 plus 4 nädalat täis.

Minu suurimaks hirmuks on ikka see,et ei saa aru kui asi pihta hakkab ja ehk mees tööl 😀 Siis oi seda paanikat ja muret , loomulikult ka vete tulek . Kunagi ei tea kas tulevad kodus v avalikus kohas 😀
Kuna esimene laps siis ootame seda pisikest ingliseks nii väga siia ilma juba, kõik tema jaoks valmis ja ootamas. Loodame ka,et tuleb rahulik printsess , sest talle meeldib 21- 23:00 vahel tramburaid teha ja üleval olla 😀 Siis pean ootama kuna tibu tuttu jäeb 😀 Õnneks meie saime oma lapse soo teada lootevee uuringus ja näitas,et preili tulemas. Meil muidugi rõõmu ja õnne palju. Kuigi vahet pole kes tuleb ,sest peaasi terve ja kõik korras. Meil peres ka pisi chiuhauha ,et kihvt saab olema neid kahte koos näha , kui beebi lõpuks koju saabub 😀
Rasedus on kulgenud kenasti ja rõõmsalt, olen nautinud ja naudin siiaani kõike. Pole imelisemat tunnet ega parimat kingitust kyi rasedus ja lapse saamine.
Tähtaeg küll see kuu lõpp kuid eks näis millal neiu otsustab tulla ,sest tema tulekuks on kõik valmis ja korras 😀
Sai lõpuks käidud ka 3D/4D -s ja arst küll arvas ,et ei näe midagi kuna nädalaid nii palju kuid siiski saime imelised pildid endaga kaasa ja teadmise ,et tibuga kõik parimas korras. Naudin rasedust kuid nii ootan teda juba meie sekka, sest see aasta on meie pere parimad jõulud. 😀.

Kõigile päikest ja imelist ootusaega !

Meil hetkel siis 29 nädalat täis 😀
Minu suurimaks hirmuks on see, et mul kusagil avalikus kohas veed ära tuleksid 😃 Kuid samas tean, et see on imelik hirm.
Kõige suuremaks lootuseks, et poeg tuleks sama rahulik nagu tütar - laseb magada ja on rahulik beebi.
Samas kardan ka seda, et äkki ma ei saa rinnaga toita vms ( esimesega sain ). Kuid loodan, et see jääb vaid hirmuks.
Aga kõige põnevam oli soo teada saamine 😀 Käisime perega koos ( mees ja laps kaasas ), ja mina arvasin mikski, et tuleb tütar, kuid meie tütar ütles meile algusest peale, et ta saab venna 😀 Ja saabki 😀

Hetke seisuga on meil nädalaid 30+1, natuke alla 10nädala et saaksime oma jõulubeebit kätel hoida. Kõige suurem ootus on siiani olnud soo teada saamine ning esimesed liigutused. See ootusärevus teada saada lapsesugu oli üsna suur- tegime läbi kõik võimalikud testid ning lugesime erinevaid teooriaid ennem ultraheli. Mäletan, et mehega mõlemad UHkabineti ukse taga oodates olime päris närvis, mehel isegi käed higistasid. 😀 Kui lõpuks oma pisikest nägime siis nägime juba ennem arsti ütlemist, et tegemist on poisiga. Nüüd aga ei jõua ära oodata kuni saaks teda oma kätel hoida, kallistada ja hoida. Tahaks väga panna teda juba tema voodisse magama ja tema eest hoolitseda.
Kõige suurem hirm on imetamiseosas. Olen päris palju internetis lugenud, kuidas lapsed ei taha rinda või pole emal piisavalt piima. Ise aga olen algusest peale täiesti kindel, et laps peaks kasvama rinnapiima peal, loodan, et meie pisikene ikka sööb rinda ja talle jätkub piima piisavalt. Õnneks ei oska veel sünnituse kohapealt midagi karta😀

Minu kõige suurem ootus on hoida meie armast lapsukest lõpuks kätevahel ja olla lihtsalt nii lummatud sellest armasast pisikesest beebist, kes meile jälle kingitud on. 😀 Hirmuks, aga armastuse ja aja jagamine kahe lapse vahel. Kuidas seda teha, kuidas see välja tuleb ja kuidas reaalselt suurem laps sellega harjub. Praegu ta küll ootab suure rõõmuga endale väikest õde/venda, aga kuidas hiljem harjumine välja tuleb. Millegipärast kardan ka keisrilõiget, kartsin seda ka esimese lapsega. Kõik läks õnneks väga hästi. Loodan seda ka sellel korral. 😀

Ma ootan et teine sünnitus poleks nii raske kui eelmine ja nii kiire. Ja muidugi tahaks last seekord ka sülle saada eelmine kord ei saanud kohe kui alles kolmandal päeval. Loodan et seekord läheb paremini.

Ootuste kohta unustasin lisada - eks kõige suurem ootus on ikkagi beebit lõpuks kätel hoida, näha milline ta lõpuks on jne. Väga oodatud tüdrukutirts on tulemas 😀

Kõige suuremaks hirmuks on ilmselt see, et kuidas suudan end suurema lapse ja beebi vahel jagada. Hirm on ka selle ees, et jälle on pisike beebi majas, kes sõltub sinust 24/7. Kuna vanem laps saab juba 6 aastaseks, siis vahe on suur ja oleme juba harjunud eluga koos suure lapsega, kes saab iseseisvalt ju enamjaolt kõik tehtud jne.