ARUTELU: Kuskohast hankisite teie lapsesaamisega seotud teemade puhul informatsiooni?

Greetel EmmedeKlubi.ee 12. Jun 2013, 13:59

Olen Eidz-iga ses osas nõus, et see enda ja lapse usaldamine on väga tähtis. Sisetunnet kuulata on väga hea, enamasti see ei vea ka alt.

Lõputult igaksjuhuks erinevate asjade uurimisel pole ka mõtet. Kõike ei saa nagunii pähe õppida ja kui tuleb olukord, saab alati uurida. Pärast on tõesti erinevaid hädasid lugedes muret rohkem, kui asi seda väärt on.

Mina soovitan perekooli loengutest siiski käia ära sünnituse ja imetamise loengus. See info aitas küll kõike rahulikult võtta ja raskemates olukordades endale korrata, et ma kuulsin sellest, kõik on hästi, nüüd tuleb käituda nii, nagu sellest räägiti. Seda siis pigem imetamise koha pealt.

Mulle meeldib ikka infoga kursis olla, aga seda mingi piirini. Ei ole mõtet lugeda ajupõletikust ja selle tagajärgedest, kui see teema ennast ei puuduta.

Mina ise sain kõige rohkem infot vist perekooli loengutest, ämmaemandalt ja kogemustega tuttavatelt. Viimasega muidugi peab ka kriitilist mõtlemist omama, sest igal ajal on omad reeglid ja veendumused ja mis oli 20a tagasi õige, ei pruugi seda enam tänapäeval olla.
Foorumites on tore koos kasvada ja arutleda küll, aga kõike internetist loetut ei tasu 100% tõe pähe võtta.

Samas on vahel raamatuid või spetsialisti nõu kuulata väga hea. Seda näiteks lapse kasvatuslikes küsimustes, kus vahel on endal ideed otsas, kas ja mis veel aitaks. Tunned ,et teed oma sisetunde järgi küll, aga veidi kahtled. Enamasti on spetsialistid oma sisetunnet ainult turgutanud ja näedki, et oled õigel teel, aga peale selle kuulmist või lugemist on endal kindlam tunne.

Eks nagu kõikide asjadega siin elus - tuleb omada ka veidi kriitilist mõtlemist ja millegagi ei tasu liialdada.

Oma esimest last oodates ei tulnud mul eriti pähe, et peaks väga palju lisainfot hankima. Igakuisel arsti visiidil ju räägiti ja raamat anti ka kaasa. Mulle tundus, et mis seal ikka , kõik on hakkama saanud ma saan ka. Ei käinud me üheski loengus, ega surfanud ka eriti netis. Kui beebi sündis, 5 nädalat varem kui pidi, siis oli hetkeks küll kerge paanika😀 Aga siis lugesin veidi foorumeid, kuigi suur osa infot tundus ikka väga kahtlane. Enamikule oma küsimustest sain vastuse tuttavatelt, kellel ka beebi varem sündis. Üldarengu teemadel lugesin Pere ja Kodu. Spetsiifiliste küsimuste kohta googeldasin ja lugesin foorumeid (nt haigused- nohu, köha, palavik). Tagantjärgi tundub veidi naljaks küll, olen oma tutvusringkonnas ainuke, kes nii vähe teema kohta uuris. Samas mulle tundub, et olin tegelikult selle võrra ka rahulikum. Liigne info ei tee ka head. Nüüd teise lapsega loen ka Pere ja kodu, kuid kogemus ja lapse "kuulamine" annab ikka kõige rohkem. Minu soovitus esmarasedatele oleksi, et usaldage rohkem ennast ja vähem internetti😀 Ma ei tea ühtegi tublit inimest, kes hätta oleks jäänud😀

Eveliiy, väga hästi öeldud! Tõepoolest laps on kõige parem õpetaja 😀

eveliiy 11. Jun 2013, 18:43

Mina sain infot eelkõige ämmaemandalt ja temalt saadud infovoldikutest ning sai käidud ka mõnes perekooli loengus. Muidugi oli suureks abiks ka internetis erinevad foorumid. Samuti sain vajalikku informatsiooni ka emalt. Eks ikka oli vajalikku ja kasulikku infot,aga kas ma nüüd täpselt nii tegin, mis kuskil kirjas oli ei oska ma öelda,sest kõik lapsed ja inimesed on ju erineva iseloomuga. Kui mingi mure või ebatavaline olukord on/oli sai ikka abi internetist. Arvan, et siiski kõige rohkem õpetab oma enda laps sind ise😀

Eelkõige küsisin infot ikka lähedastelt, emalt, õelt, sõbrannadelt. Lugesin ajakirjadest (Pere ja kodu + erinevad lisaväljaanded), raamatutest, internetist. Päris palju erinevat infot leidsin perekooli lehelt. Muidugi foorumites tasub hoida pea selge, sest kõikke ei saa puhta kullana võtta ning kõik ei sobi ka minu või minu lastega kokku. Aga abi sain sealt palju. Nt aitas see leht ja sealne foorum mul endale kõik toetuste asjad selgemaks saada.
Muidugi oli igakuine käik arsti ja ämmaemanda juurde hea, sain alati küsida, mis huvitas ning selgitati väga hästi. Ning hiljem peale sünnitust sain alati perearsti poole pöörduda.
Pean tunnistama, et erinevaid arvamusi on nii sünnituse eelses kui ka järgses ajas olnud palju ning lapsevanemana tulebki leida selles kesktee, mis mulle ja minu lastele sobivaim on.
Kogu selle info juures on olnud minu jaoks võtmesõnaks USALDUS - kas usaldan inimest, kes annab nõu; on see olemas ämmaemanda ja arstiga; kas mulle tundub netis olev info piisavalt mõistlik; kas olen ikka kelleltki veel nõu küsinud, enne kui midagi uut teen. Nt lugesin mõni aeg tagasi sellest, et last võib harjutada potile juba peale sündi. Minu jaoks oli see uudne ning selle kohta edasi lugedes avastasin, et eestiski on inimesi, kes õpetavad, koolitavad ka sellel teemal. Ühtviisi oli see põnev teadmine, teisiti aga ei julgeks ma lihtsalt kuulduse järgi seda katsetada. Hea vähemalt teada, et sellelgi teemal saab end spetsialistil lasta õpetada.

marike 11. Jun 2013, 15:13

Mina käisin raamatukogus erinevaid raamatuid laenutamas ja muidugi sain palju informatiooni ämmaemandalt. Tema käest sain ka erinevaid info voldikuid! 😀

Mina sain vajalikku informatsiooni emalt, sõbrannadelt ja internetis. Muidugi oli palju erinevaid arvamusi. Juba näiteks rinna andmine. Arst tüles, et oleks hea 1-aastaseni aga sõbranna ütles, et aind poole aastani. Mul poeg aasta ja 2 kuune ja sööb senimaani rinda. 😀 Nii palju kui on inimesi ona ka erinevaid arvamusi. Muidugi kuulasin kõik ära ja sealt tegin oma otsused, kuidas last kasvatada. Kindlasti on kõigist arvamustest kasu!