Vaatamata sellele, et mulle endale meeldib tohutult, kui mulle ilusaid sõnu öeldakse, lausa kõrvust tõstab üles, siis ise olen pigem kehv rääkija, kuigi üritan end pidevalt parandada ja rohkem suud lahti teha. :) Arvan, et suudan enam-vähem vanematele ja mehele öelda, mida ma tunnen. Laps on veel nii väike, et ta ei saa otseselt aru, kuid ikka ütlen, et kallis oled.
Olen alati oma palveid alustanud: "Kas sa viitsid..". Miks just sellisel kujul? Sest kui inimene ei viitsi, miks ta peaks midagi tegema :) Aga see on tekitanud natuke ebakõlasid ning ma olen hakanud oma liigviisakaid palveid sõnastama konkreetsemalt, nt palun tee seda-seda. Oma partnerit julgustan pidevalt, sest ma tunnen, et tal on seda tohutult vaja, kohati on ta enesekindlus väga kesine ning toetus aitab alati, mida ma ka reaalselt mõtlen. Üritan alati kiita ja tänada, kui partner teeb midagi, muidugi ei saa iga asja eest kiita ja tänada, sest siis kaob asja mõte ära, kuid siiski, mõistuse piires.
