Minu jaoks on abi küsimine olnud alati ääretult raske ettevõtmine. Vaatamata korduvale analüüsile, ma ei ole suutnud leida põhjust, miks. Kas tegu on pideva pettumusega inimestes, kes lubavad midagi teha, kuid ei tee seda kunagi või on see nö kaasasündinud (mu ema on sarnane) või olen lihtsalt kannatamatu. Minu jaoks on alati olnud lihtsam olnud kõik asjad ise ära teha. Seetõttu olen teinud ka asju, mille tulemusi olen pärast kirunud, samuti ennast, et miks ma ei võinud lihtsalt abi küsida ja veidi oodata.
Siiski, nüüd, kus olen väikese lapsega kodune, olen võtnud natuke rahulikumalt ning mõistan, et ma ei pea olema üliinimene. Laps vajab tervet ja mõistlikku ema, seega, kui olen ennast halvasti tundnud (tervis), olen palunud abi nii oma mehelt, vanematelt kui mehe vanematelt, et nad oleksid lapsega ning saaksin sel ajal puhata. Kuigi ka seda on raske olnud teha, sest endal tekib tunne, et ma ei saa hakkama ja pole piisavalt hea. Tegelikkuses pole see üldse nii. Ma ei peagi kõigega hakkama saama, keegi ei pea. Mõistlik on aeg-ajalt võtta hetk enda jaoks ning puhata, mitte liigselt muretseda.
Minu mees on pigem stereotüüpne, talle üldse ei meeldi koristada ning kohati jääb mulje, et ta võiks elada ka mustas pimedas koopas. Selles suhtes oleme erinevad, mina koristaks kogu aeg, kuna häirib ka pisem tolmukübe. Samas, on tunda, et mees aeg-ajalt nö avaldab oma armastust ning vaikselt koristab köögi ära, viib prügi välja, hoolitseb lapse eest. Ja kuigi ta teeb seda vaikselt, siis minu jaoks on see puhas rõõm. Eriti meeldib, kui mees teeb süüa, sest ta lihtsalt teeb seda niivõrd palju paremini. :) Mina aitan teda enamasti igapäeva asjaajamistes - asjade, ürituste, sünnipäevade meeldetuletusega.
Kuna mul on vanem vend, siis vanemad palusid pigem abi tema käest, et ta tegutseks kodumajapidamises, kuid alati sain ka mina rakendust. Pean ääretult oluliseks siiani vanemaid aidata. Ka nemad aitavad võimalusel. Mulle meeldib teisi aidata ning ma ei oota selle eest midagi vastu, sest andmise rõõm on parim!
