Armastuse keeled: kingitused

Ma ei häbene öelda, et olen kasvanud üsna materialistlike tõekspidamistega. Lapsena ei olnud mul muud muret, kui jõuluvanale oma nimekiri läkitada või enne sünnipäeva detailselt teada anda mida sooviksin, ja nii need soovid täidetud said. Ma olin klassikaline näide emme-issi "printsessist", kes sai enamjaolt kõik, millele silm kauemaks pidama jäi. Ja see oli minu jaoks normaalne, sest see oli ainukene viis mida ma teadsin.

Aastaid hiljem, mil ma enam jõuluvana ei usu (ent siiski jõululaupäeval läbi google vahenduse jõuluvana teekonda jälgin, hehe), on mu arvamus ja arusaam sellest kõigest muutunud.

Ma ei arva enam, et lapsi tuleks kingitustesse uputada või, et nad peaksid saama kõike, mida hing ihkab. Ka siis mitte kui selleks on võimalus. Miks? Sest asjalt kaob võlu ja rõõm. Minu jaoks on kingitused erilised ja kauaoodatud asjad, mis peaksid tekitama avades elevust ja pakkuma mängurõõmu kauaks ja tekitama saajas tunde, et tegu ongi tähtpäevaga, mitte tekitama olukorra "kriuks-kräuks, pakk lahti, nii, väga tore, kus järgmised asjad on??".

Kuigi me lapsed on praegu veel üsna pisikesed ja ei oska ise oma soove väljendada, oleme leppinud kokku, et tulevikus hakkame jõuludel nende soovinimekirjadest täitma vaid kõige suuremat südamesoovi ja lisaks saavad mõlemad veidi pisema üllatuskingituse meilt.  Kuna neil on päris palju lähisugulasi, kes kõik samuti omalt poolt soovivad neile kingitusi teha, ei teki sellisel moel olukorda, kus asjade sisse upuksime.

Samuti oleme võtnud plaani, et mõlemad lapsed saaksid valida poest midagi, mida kinkida natukene õnnetumas seisus lastele, et õpetada neile ka kingituste tegemise rõõmu ja seda kui oluline on olla tähelepanelik ja teha head. Muidugi ei tähenda see seda, et me lapsed elaksid kingitusteta. Nagu öeldud, pooldan mina (ja ka herr Stewart) pigem kingitusi, mis tulevad üllatusena ja on erilised.

Kingi enda tegemiseks ei pea olema eriline sündmus. Kingiga väljendatakse tänu selle saajale ja näidatakse talle, et tema on eriline. Seetõttu ostame me vahel lihtsalt midagi pisikest ja armsat, mis meile vanemat last meenutab ja pakime selle ka ilusasti sisse, selle asemel, et see talle niisama näppu anda.

Samamoodi meeldib mulle pisikesi kingitusi teha ka abikaasale. No ja samapalju meeldib mulle neid tema eest ära peita ja talle pisikesi vihjeid jätta, et ta nad leiaks. Olgu siis tegu karbitäie makroonide, uue salli või lõhnaga. Ja täpselt sama tähelepanelik on ka mu teine pool. Ta kuulab ja kuuleb. Näeb, vaatab ja märkab. Nii on ta täiesti ilma minu teadmata oma ajusoppidesse mitmeid kordi salvestanud pisikesi asju, mida ihkan, ja andnud need mulle hetkedel, mil neid kõige vähem oodanud olen.

Ja selliseid kingitusi hindangi ma kõige rohkem. Kingitusi, mis on tehtud sooviga teha head meelt ja kellegi silmadesse tuua sära. Mitte ühegi tähtpäeva pärast vaid lihtsalt selleks, et rõõmustada ja öelda aitäh. Nagu mu abikaasa ütleb igal korral, mil ta mulle kingituse teeb " Happy "I love you" day!" Ning jah, kuigi ma ise kasvasin üles kui printsess oma mänguasjakuhjas, tahan ma oma lapsi kasvatada veidi teisiti. Mõistagi on nad mu printsessid, ent ma loodan, et nemad suudavad kingituste mõtet ja väärtust mõista juba lapsepõlves, mitte ei pea seda arusaamist omandama alles siis kui passist sünniaastat vaadates natukene kõhe hakkab :)