Mulle tundub, et füüsiliste puudutuste keel on minu armastuse keel! Mulle meeldivad kallistused, puudustused, massaaž, õlapatsutused jne. Kuigi see pole alati nii olnud. Mäletan, et teismeeas, kui üks naabrineiu oli kallistaja-tüüpi, siis ma tõmbusin ikka väga pulksirgeks. Mingi hetk ma siiski harjusin sellega ja hakkasin ka ise rohkem inimesi (ikka tuttavaid ja lähedasi) kallistama, sest tegelikult annab lähedus alati positiivset energiat, eriti kurbadel hetkedel. Siiski see ei tähenda, et iga inimesega on vajalik füüsiline lähedus. On olukordi, kus kallistamine või käe surumine on pigem piinlik kui loomulik, kuna ilmselt pole teise inimese armastuse keelega.
Muidugi minu õnne(tu)seks on minu mees täielik vastand - talle pole füüsiline puudutus nii oluline, tema on sõnade inimene. Ja tundub, et see erinevus tuleb juba kodust. Sest tema on nö tough love (eesti keeles karm armastus) perekonnast, kus pole eriti lähedust, kuid minu pere on mitte ülevoolav, aga pigem sinnapoole läheduse - nii sõnade kui ka kontakti mõttes. Toetavad sõnad, paid ja kallistused on meie peres tavapärased ning seetõttu on mul olnud alati turvaline koht, kuhu minna ja kus end hästi tunda, kui on enesetunne kehva.
Seetõttu pean mina oluliseks, et meie lapsel oleks rohkem lähedust. Ma ei arva, et liigse lähedusega on võimalik lapsi ära hellitada, vaid lähedusega tekib lapsel turvalisuse ja usalduse tunne oma vanemate osas, mis minu arust on vajalik terveks arenguks ning siis on lapsel julgust muredega alati pöörduda oma vanemate poole. Samuti ma ei arva, et on vahet, kas laps on tüdruk või poiss, lähedus on kõigile ühiselt oluline. Arvan, et hellitatud lapsed ei teki mitte liigsest lähedusest vaid sellest, kui lapsel ei lasta vanemate poolt ise areneda ja kui iga sõrmenipsu peale saadakse kõik soovitu.
