Füüsiliste puudutuste keel on minu jaoks kõige olulisem armastuse keel. Ilma füüsilise lähedusteta on raske tunda armastust ka teistel tasanditel. Seepärast ei ole minu jaoks kunagi toiminud kaugsuhted.
Füüsiliste puudutuste keele õpetas mulle selgeks vanemate asemel hoopis vanaema. Tema oli see, kes alati kallistas, võttis sülle, paitas, võttis kaissu. Oma vanematega pole ma kunagi sellist füüsilist lähedust kogenud. Vähemalt mitte ajal, mida ma mäletan. Siiamaani tunnen ennast natuke ebamugavalt kallistades oma ema või isa. Imelik, eks, aga meie omavaheline armastuse keel oli midagi muud.
Minu elukaaslane on nüüdseks minu suure lähedusvajaduse ja kaissupugemistega harjunud. Alguses oli talle ka natuke imelik, kui ma lihtsalt mööda jalutades teda puudutasin, suvalistel hetkedel paitasin, embasin, suudlesin. Nüüd olen ka talle füüsilise armastuse keele selgeks õpetanud ja see mõjub meile mõlemale ainult positiivselt.
Lapsega suhtlemisel on võimatu mitte füüsilise armastuse keelt kasutada. Kuidas sa saad teda mitte musitada, kallistada, kõditada, paitada, kaissu võtta ja nunnutada. Last ei ole võimalik puudutustega ära hellitada. Meie laps pole olnud linalaps aga ta on saanud sülle pea igal hetkel, kui ta soovi avaldab (ja ka siis kui ei avalda). Ta magab siiamaani pool ööd minu kaisus. Ta istub alati mul süles, kui me loeme raamatuid ja ma näen, kuidas ta siiralt naudib seda lähedust, mida meie vanematena talle pakume.
Ma siiralt naudin seda, et mu pere on iga päev mu lähedal ja ma saan neid armastada-armastada-armastada ning tunda, kuidas nemad mind sama palju vastu armastavad.
